Põhjala inimese sügav ootus sai täna kuhjaga täidetud. Taevas oli tume ja lumeluugid valla. Maad kattis tüsedust koguv valge vaip. Ei saanud minagi muud moodi olla, kui pidin seda ilu lähemalt vaatama minema. Kohev lumi krudises saapa all ja langes kõigele, mis kandis. Kõrtel ja okstel olid uhked kuhjad, mis aeg-ajalt maha varisesid, et uus jälle asemele tuleks. Tulid meelde lapsepõlve talved ja hangedesse kaevatud koopad, kus sai teinekord isegi püsti seista. Oh, tuleks seda lund veel...
Loomadest nägin kuueteistpealist kitsekarja. Nosisid kraaviäärse võsatriibu varjus. Tuul oli nõrk ja miski ei aidanud mul oma krudisevaid samme vaigistada. Päris lähedale ma neile ei saanudki. Mõni terasema silmaga valvur mind ikka märkas ja uuris läbi lumekardina. Õnneks olin juba sedavõrd lumine, et liikumatuna püsides paistsin vist pigem miski puhmana ja peale väikest valvelseisakut hakati taas rohtu nosima.
22. nov 2008
4. okt 2008
Tahtsin teada, mis ilmas toimub ja end eluga kurssi viia. Olingi õigel ajal kohal. 40 minutit enne päikesetõusu metsas. Koidutaevast katsid paksud pilved ja seega oli veel üpris pime.
Puhus kerge vastutuul, kuid oli piisavalt vaikne, et kõike kuulda. Nagu kombeks, peavad sellel kellaajal vahti musträstad. Kui on midagi testmoodi, siis annavad sellest kõigile teada. Mingi aja pärast oli tunne, et läheb kontserdiks. Aga ei. Punarinnad ainult alustasid oma kristallselget meloodiat. Mängisid igast loost ainult alguse. Aga ka see on vääriline tervitus algavale päevale.
Ikka aeg-ajalt seisatades jälgisin ümbrust. Olin märkamatult möödunud kivikujuna seisvast kitsemammist. Vast seitse meetrit oli meil vahet olnud kui ma tast mööda sahistasin. Liikusin edasi samas tempos ja kivist kits jäi mind pilguga saatma. Head närvid!
Juba hakkas valgemaks kiskuma. Tihased alustasid päeva, musträhn tegi häält ja viu hõikas ka.
Nii see hommik algas. Lindude lugemisel saab juba väiksemate numbritega hakkama. Mets- ja rohevinte nägin. Käblikut, leevikest, hallrästaid ja kaarnaid ka. Suur-kirjurähn oli igas metsatukas. Hilise reisuplaani valinud salu-lehelind sebis pajuvõsas.
Jõeluhal tiirutamine tehtud, keerasin päris laande, hämarasse kuusikusse. Oli juba piisavalt valgust, et ka siin saaks pilti teha.
Tundus, et metsa all oli õhu liikumine ennast ümber pööranud. See mulle sobis. Liikusin mööda turbasamblaga kaetud vana metsasihti, madalad pajupuhmad ja pilliroog ainult vaikset astumist segamas.
Sai ehk sadakond meetrit hiilitud, kui tardusin paigale. Raginal tõusis põõsaste taha hall kogu, tegi ühe kiire sammu ja seisatas. Madala pajupõõsa taga, seljaga minu poole seisis tüse metskult. Seisis tükk aega ja astus siis metsa alla. Seisis ka seal veidi ja tuli sihi peale tagasi. Näksis midagi maast. Nüüd oli ta mulle veel lähemal kui ennem. Uinak oli vanamehel vist niivõrd sügav olnud, et ta ei teadnud ise ka, miks ennast üles ehmatas. Ehk arvas, et nägi halba und ainult. Metsaalune õhk praktiliselt seisis ja kuldi kodu oli kõik peremehe lõhna täis. Mees seisis täpselt madala pilliroo taga ja kogu aeg pildivalmis olnud veidi alla nelja kilo kaaluv toru võttis mul juba käe tudisema. Nüüd õnneks liikus ta ainukese puhta augu kohale ja võtsin mõned kaadrid. Ei poseerinud ta mulle kuidagi pildivääriliselt, aga pidin ikka paar klõpsu tegema. Seisis ilusti küljega ja kihvade ning üldise välimuse järgi oli ta nii 3-aastane noorisand. Paaril korral kaamerasse vaadanud kult tumerohelist liikumatut kogu ohtlikuks ei pidanud. Kergelt keerutav tuul tõi aga minu ninna pahvaka sellist kuldilehka, et võtab taaruma. See ei ole üldse halb hais tegelikult, ega labane kusehais. Pigem võimas metsa sobiv lehk. Emistele raudselt meeldib.
Peale mõtlikku konutamist kuuse varjus, nohistas ta vaiksel kõnnakul põõsaste taha. Paari meetri kaugusel sai pilliroog otsa ja ma otsustasin sinna hiilida. Õnnestuski! Ta oli ikka veel siin samas metsa all ja lootsin, et tuleb sihi peale tagasi. Nüüd läks aga diskoks kätte ära: üks lähedal olev kuusk viskas alumised oksad kahte lehte laiali ja sealt lendasid välja emis ja kaks kesikut. Kadusid nagu kuulid metsa alla laiali.
Ilmselt keerutas tuul ka minu lõhna metsa all või olid kuuse all magajad midagi juba tükk aega, kuldi tõusmisest peale kahtlustanud.
Ragin vaibunud, istusin mättale ja sirutasin pinges olnud keha.
Sain jälle rikkamaks.
28. sept 2008
Täna lonkisin Matsu oja kallastel. Oja on kitsas ja käänuline, nagu ojad ikka, kui neid sirgeteks kraavideks pole kaevatud. Kui tekib mõte teisele kaldale minna, siis tuleb vaid üle astuda. Sellised metsaojad on mu lemmikud. Tundub, et see oja on ka teistele enne mind meeldinud. Miks muidu on talle nimi antud ja seda ka siiani, põlvest-põlve edasi antud. Loomulikult meeldib mulle ka see, et meil on temaga sama nimi.
Selle oja saatust ähvardab kadumine. Käputäis inimesi saaks taskud raha täis, kaoksid aga kohalikud allikad, pisikesed sood ja ojad. Kaoksid koos oma nimedega. Hääbuks õrn ja liigirikas taimestik, jääksid kuivaks sajad talukaevud. Kui hea võidab kurja, siis lähedusse paekivimaardlat ei tule ja kõik selle paiga rikkus saab rahulikult edasi elada.
Loodan väga, et saan sellest ojast ka paarikümne aasta pärast üle hüpata, janu täis juua ja silmad värskemaks kasta.
14. sept 2008
Eelmisel nädalavahetusel sai akadeemiliselt seenel käidud. Lõunamaal, Võru kandis Rõuges. Teaduritega metsas ja hiljem vestlusringis. Korjasime paari metsaskäiguga üle 170 liigi erinevaid seeni. Loomulikult ei möödu selline oleng tagajärgedeta. Seenekihk jääb ju organismi pikalt püsima ja seda ei väljuta ka rohke veega. Saigi sel nädalal oma tuttavad tukad läbi kammitud. Võiseened hapnema pandud. Õrnemad võis praetud.
Sügisene mets on ürgset väge täis. Korilase unistus. Ühed marjad riknemas, teised valmimas. Mustikaid, kukemarju enam suhu ei pista. Mõned sinikad veel kõlbavad. Jõhvikad aga hakkavad alles pihta. Pohlad on ka väga küpsed. Sõin pohli ja jõhvikaid nii, et suu valus. Minu sealses metsatukas teeb tiire ka karu. Tahaks teada kuidas tema suuga lood on. Nuumab ta ju praegu ennast nii kuis jaksab. Marjadel suur osa. Vahel ka midagi toekamat. Ott oli ühe pehkinud kasetüve tõukudest korralikult puhtaks teinud.
Mets on üldiselt vaiksemaks muutunud. Paiguti on päris vakka. Seenel olles aga hakkas rõkkama. Metsvintide rändeparv sattus minuga sama rada minevat. Kõik olid isased. Osad olid ametis jõugu koos hoidmisega ja hõikasid kuuselatvades. Tihased on ka talvistesse salkadesse kogunenud.
Lisaks kõigele elutsevale on mets praegu ka vett täis. Üks soonekoht, kust tavaliselt saapaga läbi saab, oli laiaks voolavaks ojaks tõusnud. Vett oli nii palju, et panin kummikud kaenla alla ja põlvedest kõrgemale kääritud püksid said ikkagi märjaks. Üks suur kuivenduskraav oli samuti vett täis, aga vesi seisis. Seda kraavi toitis ja pani ühes suunas liikuma kiire vooluga ja rohke veega oja, mida muidu polegi olemas. Vaid veidi heledam rohi kasvab seal muidu.
Praegu on väga hea aeg murumunade korjamiseks. Võiga praetult hõrgult maitsev saak. Pildil on pirn-murumunad.
5. apr 2008
Kes ei oleks kogenud olukordi, kus kaamera kaasas, aga pilti ei tule. Loomad nagu elaks teises metsas ja muid pilte ka ei sünni. Aga teinekord, kui kaamerat kaasas ei ole, jooksevad elajad lausa sülle ja pildistamist oleks palju.
Mõned päevad tagasi viisin kõik oma 22 millimeetrist pikemad torud hooldusesse. Las asjatundjad timmivad nad laitmatuks.
Kotti jäi ainult lainurk. Sündiski mõte endal suu vett jooksma ajada ja käed rüpes tedremängu minna.
Enam kui tund enne päikesetõusu olingi kott seljas rappa astumas, kui nägin kaugelt lähenevaid autotulesid. Saabusid kaks soliidset härrat. Tuli välja, et see mu talvel avastatud onn kuulus ühele neist. Kolmekesi sinna sisse ei mahu ja tegime plaani, et ma lähen sinna mõni teine päev. Vara metsas ja väärt päev tõotas tulla ilma tetredetagi.
Jalutasin pimedal teerajal ja teritasin kõrvu. Linnud hakkasid just koidukontserti andma. Musträsta laulu taustal möhitas taevasikk ja aeg-ajalt lendas üle metskurvits. Mõne aja möödudes hakkas hüüdma händkakk. Kuulasingi teda mingi aeg paigal olles. Koidiku lähenedes võtsid laulukorra üle punarinnad. Kaugelt kostsid sookured. Huvitaval kombel ei olnud kuulda tedremängu. Ainult üks aimatav kudrutus kostus ähmaselt.
Jõudsin jõe äärde. Vesi oli kõrge. Mõnusalt sügavpruun rabadest pärit vesi. Istusin maha ja jäin ootama. Lehekõdus keerutasid musträstad ja kuskil eemal häälitsesid viud. Tõusnud päike hakkas juba puid kuldama ja ma mõtlesin asukohta vahetada. Kõndisin piki jõeluhta. Järsku kuulsin raginat. Kaldast ronis üles emis kahe põrsaga. Vaimustav vaatepilt esimestes päikesekiirtes luhal. Tuul oli soodne ja kümne meetri pealt oli neid tore vaadata. Üks põrsastest küll avastas mind ja jõllitas päris mitmed korrad, aga häiret ta ei andnud ja notsud sörkisid rahulikul tempol üle luha võserikku. See oli selline musterolukord, kui ilma toruta metsas juhtud olema.
Päeva sisse mahtusid ka viumängud, konnapulmad, kevadised liblikad ja palju muud hinge soojendavat. Rabas sõid jõhvikaid lisaks minule ka salk siidisabasid.
Tagasiteel pani maaliline õhtutaevas taas pikemat toru ihkama. Maastik oli liiga lage, et minu pikim ots 22 millimeetri pealt piisav oleks olnud. Lõikasin saadud pildist veeradi koos rabahanedega.
3. veebr 2008
Laupäeval tegin värskete jälgede tiiru. Eelmisel õhtul sadas maha õhuke kuid kohev lumi. Ilmateade lubas, et püsib nulli või mõne miinuskraadi juures. Saigi hommikune minek paika pandud. Päeva algus oli aga hoopis tugevalt plussi läinud ja kippus vihmale juba. Läksin ikka.
See lörts ei olnud loomadele lemmik ilm. Sead olid kõige rohkem ringi tuustinud. Ühte nugise rida nägin. Põdra, kitse, nirgi, rebase jälgi ka veel. Orav oli ka usin liikuja.
Lootsin näha ka kakku. Aga ei ühtegi märki. Alles pimedas, kui hakkasin metsast välja lonkima, märkasin raiesmikul pika sabaga tegelast. Keskendunud jahimees püsis ilusti viis sekundit paigal, ei pilgutanud silmagi, ja sain tast pildi kätte.
26. jaan 2008
Tänane päev koos eilsega olid taas päikeselised. Sõin silmadega kõiki värve, mis vahepealsel hallil ajal olid üsna ära ununenud. Nautisin puuvõrasid sinitaeva taustal ja kuulasin ronkade kevadhüüdeid. Ka suur-kirjurähn ei suutnud end vaos hoida ja lasi kõlavaid trummeldusi. Lumelt leidsin ilvese jäljed. Ootan meie esimest kohtumist väga! Autotuledes maanteepervel olen teda küll paaril korral silmanud, aga see pole see.
Päikese metsa taha vajudes külmetus kõik, mis päeval vesine oli olnud. Ka tuul vaibus olematuks. See kõik kokku tekitab olukorra, kus iga väiksemgi samm kajab raginal kaugemale kui tahaks. Ma ei suutnud händkakule vastu tulla ja veidi vaiksemalt olla. Ilmselgelt segasin ta hiirejahti ja peale paari eemale lendu ta sügavamale kuusikusse hääletult kadus.