7. okt 2007

Tegin teoks ammuse mõtte ja asusin üle rohusoo raba suunas vantsima. Sihiks kaks kaugemat soosaart. Kui seda märga rohuvälja olin näinud ennegi, siis nende saarte taha ei olnud sattunud. Sealt algas väikeste mändidega raba.
Rabas oli aga mu tõeline sihtmärk - ilus rabajärv. Siiani ainult kaardilt nähtud.
Peale mõningaid tunde, kilomeetreid ja jõhvikaid, hakkasin sammu lisama. Päike tahtis loojuma hakata ja ma ei olnud järveni veel jõudnud. Kaalusin, et kui tulevad haned, olen kuss ja piilun telgist. Kui ei tule, teen tule ja keedan männiokka teed.

Järv oli oodatult kaunis. Sile vesi ja üksik isa-aul. Nõjatusin seljakoti najale, sirutasin jalgu ja nautisin vaadet.
Kohe jõudsid kohale ka esimesed haned. Kõigepealt suur-laukhaned, siis rabahaned. Seejärel neid kõiki segamini ja veel valgepõsk-lagled.
Panin telgi ruttu püsti ja asusin luku vahelt piiluma.
Õhtu edenedes kisa valjenes ja neid oli juba üle tuhande. Hanesid muudkui kogunes ja valgus vähenes. Mustenes ilma kuuta selge tähistaevas. Pakun, et kokku oli sulelisi juba kaks tuhat.
Öö jooksul jõudis see nagisev, sahisev ja kaagutav salk minupoolsesse järvesoppi ja lauldigi mind lõpuks magama.
Hommikuäratus oli täpselt samal viisil. Sekka vaid juba otsustavamaid hõikeid. Piilusin järvele. Kõike kattis valge ja tihe udu. Hoopis teine maailm. Väga mõnus olemine sellises pilves.
Aeg oli aga juba sealmaal, et veel mõned tiivaringutused ja minek! Jälle lahkuti peamiselt liigi kaupa, aga mitte nii pikkade vahedega kui õhtune kogunemine. Enne udu haihtumist oli järvel taas vaikne.
Tegin üles tule ja hakkasin päeva alustama.