13. dets 2007

Keerasin täna pärastlõunal oma autol nina linnast välja metsa poole. Olgugi, et oli vaja teha kõike muud ja tähtsat. Aga kuidas sa seda teed, kui samas tõmbab metsa poole? Ei teegi.
Vana tuttav koht. Joonsirge kraav juhatas raba suunas. Päris rappa ma aga ei läinudki. Oli tuulevaikne ilm ja võtsin hoopis raba servas oleva raja. Veidi vaiksem. Üsna pea peatusin kellegi sahina peale. Selja tagant lendasid raba peale tosin tedrekukke. Vähendasid kõrgust, lootsin, et jäävad esimeste mändide peale, aga ei.
Veidi aega hiljem ristus mu tee tihaste salgaga. Saba-, salu-, sini- ja rasvatihased. Tore, nagu kombain käivad võsatriibu üle. Ripuvad kui õunad okstel ja tuustivad juurte lähedal. Nii lastakse hämarasse välja. Kõige pikemad ööd ju käsil ja vaja järgmise valgeni vastu pidada. Leitut soojaks põletada. Koorealuseid kontrollis ka väike-kirjurähn.

Plaan tavalisest kohast üle kraavi turnida jäi ära. Vett on praegu jõgedes,ojades väga palju. Minu katkine paneelsild oli ka sügaval pruuni vee varjus ja ei paistnudki.
Pimedas kuulasin veel kuidas kobras oksi koorib ja saadu seejärel põses peeneks jahvatab. Nosis samas rütmis pikki minuteid ja ei teinud pausi sisse. Ju tal oli mingisugune hea hunnik ette võetud.
Sain metsast kõvasti kosutust ja mõnusa olemise. Lusti jäi pisut ülearugi - ajasin tagasiteel oma "suksu" korralikult jalust ära ja see nädal vist enam metsa ei saagi.