13. dets 2007

Keerasin täna pärastlõunal oma autol nina linnast välja metsa poole. Olgugi, et oli vaja teha kõike muud ja tähtsat. Aga kuidas sa seda teed, kui samas tõmbab metsa poole? Ei teegi.
Vana tuttav koht. Joonsirge kraav juhatas raba suunas. Päris rappa ma aga ei läinudki. Oli tuulevaikne ilm ja võtsin hoopis raba servas oleva raja. Veidi vaiksem. Üsna pea peatusin kellegi sahina peale. Selja tagant lendasid raba peale tosin tedrekukke. Vähendasid kõrgust, lootsin, et jäävad esimeste mändide peale, aga ei.
Veidi aega hiljem ristus mu tee tihaste salgaga. Saba-, salu-, sini- ja rasvatihased. Tore, nagu kombain käivad võsatriibu üle. Ripuvad kui õunad okstel ja tuustivad juurte lähedal. Nii lastakse hämarasse välja. Kõige pikemad ööd ju käsil ja vaja järgmise valgeni vastu pidada. Leitut soojaks põletada. Koorealuseid kontrollis ka väike-kirjurähn.

Plaan tavalisest kohast üle kraavi turnida jäi ära. Vett on praegu jõgedes,ojades väga palju. Minu katkine paneelsild oli ka sügaval pruuni vee varjus ja ei paistnudki.
Pimedas kuulasin veel kuidas kobras oksi koorib ja saadu seejärel põses peeneks jahvatab. Nosis samas rütmis pikki minuteid ja ei teinud pausi sisse. Ju tal oli mingisugune hea hunnik ette võetud.
Sain metsast kõvasti kosutust ja mõnusa olemise. Lusti jäi pisut ülearugi - ajasin tagasiteel oma "suksu" korralikult jalust ära ja see nädal vist enam metsa ei saagi.

7. okt 2007

Tegin teoks ammuse mõtte ja asusin üle rohusoo raba suunas vantsima. Sihiks kaks kaugemat soosaart. Kui seda märga rohuvälja olin näinud ennegi, siis nende saarte taha ei olnud sattunud. Sealt algas väikeste mändidega raba.
Rabas oli aga mu tõeline sihtmärk - ilus rabajärv. Siiani ainult kaardilt nähtud.
Peale mõningaid tunde, kilomeetreid ja jõhvikaid, hakkasin sammu lisama. Päike tahtis loojuma hakata ja ma ei olnud järveni veel jõudnud. Kaalusin, et kui tulevad haned, olen kuss ja piilun telgist. Kui ei tule, teen tule ja keedan männiokka teed.

Järv oli oodatult kaunis. Sile vesi ja üksik isa-aul. Nõjatusin seljakoti najale, sirutasin jalgu ja nautisin vaadet.
Kohe jõudsid kohale ka esimesed haned. Kõigepealt suur-laukhaned, siis rabahaned. Seejärel neid kõiki segamini ja veel valgepõsk-lagled.
Panin telgi ruttu püsti ja asusin luku vahelt piiluma.
Õhtu edenedes kisa valjenes ja neid oli juba üle tuhande. Hanesid muudkui kogunes ja valgus vähenes. Mustenes ilma kuuta selge tähistaevas. Pakun, et kokku oli sulelisi juba kaks tuhat.
Öö jooksul jõudis see nagisev, sahisev ja kaagutav salk minupoolsesse järvesoppi ja lauldigi mind lõpuks magama.
Hommikuäratus oli täpselt samal viisil. Sekka vaid juba otsustavamaid hõikeid. Piilusin järvele. Kõike kattis valge ja tihe udu. Hoopis teine maailm. Väga mõnus olemine sellises pilves.
Aeg oli aga juba sealmaal, et veel mõned tiivaringutused ja minek! Jälle lahkuti peamiselt liigi kaupa, aga mitte nii pikkade vahedega kui õhtune kogunemine. Enne udu haihtumist oli järvel taas vaikne.
Tegin üles tule ja hakkasin päeva alustama.

16. aug 2007

Eile käisin jõe äärest läbi ja istusin tunnikeseks maha. Vaatasin kuidas jäälind toimetab. Kuigi ta on osav kalamees ja jõgi kalu täis, ei ole tema elu muretu. Raudkull on iga kord platsis. Nii ka seekord. Väike sõber puhastas just oma sinist kuube, kui märkas ründavat varju. Valju vilega algas järjekordne põgenemine madalal veepiiri lähedal, piki jõge. Minu heameeleks oli väike kalamees lennus osavam. Muidugi loodan ma, et ka raudkull sai varsti oma kõhu täis. Tühja kõhuga on närb olla.
Minu kõht lõi ka pilli ja peale jõeäärset tiiru istusin autosse võileibu sööma. Äkki märkasin mingit liikumist ja vaatasin aknast välja. Kitsemammi koos tallega jalutasid rahulikult viie meetri kauguselt mööda ja napsasid heinast maitsvamaid lehti. Minu võileib maitses ka kohe paremini.
Tagasiteel tegin aeglasel käigul õhtust loomasafarit ja peatusin, et akent väljstpoolt puhastada. Tõmbasin ukse kinni ja vaatasin, et sai puhas küll. Ei hakanud kohe liikuma ja seirasin ümbrust. Järsku astus heinast välja rebane ja seisis täpselt minu akna taga, vasakul pool. Mul ei olnud mõtet toru järele sirutada, see teravustab minimaalselt 2,5 meetri peale, reps oli aga vaevalt meetri peal.
Ees oli suur dilemma, kas minna sellest koledast mustast mürakast eest või hoopis tagant poolt. Vaatas vasakule ja paremale. Targemaks otsuseks tuli isegi maha istuda. Lõpuks sai otsustatud. Parem minna tagant. Peale väikest tiiru ümber auto, astus ta tagasi tee peale ja askeldas ninaga rohus.
Noore rebase tänases menüüs olid ritsikad. Paistis, et tuledes oli neid parem leida ja nii algaski meie koostöö. Mina näitasin lampi ja rebane tegeles püüdmisega.
Kohe selgus ka, et mootorimürin ja auto liikumine ajab ritsikaid liikvele ja nii on neid kergem leida.
Lahtise ukse ja alla lastud akna taga kükitades jäin aga vahele. Tuli, nuusutas mu üle ja heina sisse ta tagasi kadus.

13. aug 2007

Laupäev on sageli saunapäev. Mul oli ka saun. Istusin jõe ääres palavas ja solistasin vees siis kui liig hakkas. Olin jälle põhjamaistel kalliskividel külas.

Jäälinde oli kaks. Isane ja emane. Pildil on isane.

Õhtul tagasi sõites põikasin ühe tuttava oja äärest läbi. Viimasel ajal on seal liiga palju inimesi liikuma hakanud, et ei olegi sinna sattunud. Mõtlesin, et vaatan mis muutunud on. Jalgradadest olid atv teed saanud.
Lootsin näha kobrast ja ehk saarmast isegi. Ei näinud. Hoopis kaelustuvi tuli jooma.

9. aug 2007

Paar päeva tagasi tuli õhtu edenedes soov ööbida metsas. Tuulevaikne ilm ja öised metsahääled. Lisaks ka varajane kohalolek hommikuseks tiiruks. Plaan tundus mõistlik.
Jõudsin kohale umbes kell 12. Mõtlesin mõtet, sõin kaevuri kommi ning hakkasin magama minema. Rohutirtsud taustaks. Kaugelt hakkas lähenema kopter. Saagis põhja-lõuna suunaliselt järjest lähemale. Tegi kummalisi tiire ja hakkas kõike otsast peale. Olen eksind marjulisi otsivat kopterit ka ennem näinud. Kammivad korrektselt kogu maa läbi. See aga sõitis nagu sihutult ja ainult lärmas. Teine ilmus ka veel lisaks. Umbes tunni aja pärast leiti mindki üles. Rippus madalal mu auto kohal. Igasugu tuled kõhu all. Mindi jälle metsa kammima. Hiljem pakkusin neile veel huvi. Mõtlesin juba, et teeks neile teatrit, teeskleks pulli pärast vigast, aga ei teinud. Pidin magama autos, sest siis oli lärm vaiksem.
Kell 4 ajasin end üles. Õhk oli kopteritest puhas.
Päevaks oli mul plaan sõita kummipaadiga allavoolu ja uurida, kuidas see jõelõik vee pealt paistab. See kant mulle meeldib, suht inimtühi, vahest mõni kalamees.
Kuulsin inimeste hääli. Kõndisid teispool kaldavõsa ülesvoolu. Kummalised. Ei olnud kalamehe jutuga. Mingi aja pärast teisedki hääled. Kokku kuulsin seal paadis loksudes kolme seltskonda. Kõik liikusid teispool võsa, ikka samas suunas ja arutasid millegi üle.
Paadi ees ujusid kaks sõtkast ja maiustasid vee alt leituga.
Hoidsid minuga turvalist vahet. See turvatsoon kahanes ajapikku.
Juba öösel kahtlustasin, et ehk see disko erna retk on. Saingi kinnitust. Ei osanud aga arvata, et nad seda kaudu lähevad. Need kolm jutukat seltskoda olid ka ainsad meeskonnad, kes valisid jõeäärse raja ja möödusid rabast lõuna poolt. Ülejäänud läksid põhjast. Üks kamp kirjutas mu tolmuse romu tagaklaasile "Tere!"
Internetist vaadates oli ka näha, et sel ajal kui mina magada proovisin, läksid paar meeskonda läbi öise raba. Oleks ma seda teadnud. Oli ju selline hea võimalus neile igasugu elajate hääli puu tagant teha.
Enne kojuminekut sõin rabas mõnusalt küpseid sinikaid retke lõpetuseks. Retke lõpetas aga hoopis väikesekaliibrilise relva lask mitte kaugemal kui paarsada meetrit.
Selline rahulik öö ja tore päev oli!

2. aug 2007

Nonii. Peale väikest pausi kriban ühest metsapeatusest.
Ilus metsatee ja autovurin. Tekkis soov teha peatus. Peale peatust aga ei saanud ma kuidagi mööda mustikatest. Neid oli igal pool ja palju! Äkki kuulsin kummalist häält. Ja veelkord. Hääl viis mind lagendiku suunas. Keset lagedat kõrge mänd suure pesaga. Keerasin tagasi auto poole toru järele.

See oli merikotka pesa. Pesas kaks lennuvõimelist poega. Teine ei mahtunud pildile, sest oli ametis sulgede sättimisega pesa kõrval okste rägas.
Võimsad linnud!

1. veebr 2007

Need on toiduotsingul kähriku jäljed. Ilmselt seisatas ta siin järveäärsel tuisuvallil hetkeks, et koon taeva poole õhku vedada, lootuses haista kaldale uhutud kala või miskit muud suupoolist.

Mõtlesin kondamise selleks korraks lõpetada ja hakkasin mööda kitsast metsarada kodu poole astuma. Sama mõte oli ka merikotkal, kes päeva lõppedes järve äärest suuremate laante suunas ööbimispaika liugles.

1. jaan 2007

Selle aasta esimese päeva valge aeg oli siis selline - uduvihm ja +5 kraadi. Sain endal pärast lõunani magatud hommikut siiski kraest kinni ja tirisin lõhnavasse metsa. Kui oleks läinud teisiti, põõnanuks ma tõenäoliselt selle ilusa aja lihtsalt maha.
Mets lõhnas tõesti hästi. Männid ja lehekõdu. Lisaks vedasin läbi peo ka veel paar sookailu. Musträstad olid need, kes karjakesi mind esimesena tervitasid. Hiljem nägin veel saba-, tutt-, rasva-, sini- ja salutihaseid, porri ning suuri kajakaid.
Huvitav helimaastik kujunes järve äärde jõudes. Kerges tuules sahisevat pilliroogu kriipis nõrkade lainete harvas rütmis lörtsi ja jäätükkide pudru. Oli vinguvaid helisid segi kriuksuvatega. Kõlas kokku küll männimetsa kõlakojaga. Istusin seal päris tükk aega. Silmgi hakkas kinni vajuma. Oleks tahtnud sinna rebasejälje ja puuseente vahele tukastama jäädagi, aga pime ajas koju.