Tahtsin teada, mis ilmas toimub ja end eluga kurssi viia. Olingi õigel ajal kohal. 40 minutit enne päikesetõusu metsas. Koidutaevast katsid paksud pilved ja seega oli veel üpris pime.
Puhus kerge vastutuul, kuid oli piisavalt vaikne, et kõike kuulda. Nagu kombeks, peavad sellel kellaajal vahti musträstad. Kui on midagi testmoodi, siis annavad sellest kõigile teada. Mingi aja pärast oli tunne, et läheb kontserdiks. Aga ei. Punarinnad ainult alustasid oma kristallselget meloodiat. Mängisid igast loost ainult alguse. Aga ka see on vääriline tervitus algavale päevale.
Ikka aeg-ajalt seisatades jälgisin ümbrust. Olin märkamatult möödunud kivikujuna seisvast kitsemammist. Vast seitse meetrit oli meil vahet olnud kui ma tast mööda sahistasin. Liikusin edasi samas tempos ja kivist kits jäi mind pilguga saatma. Head närvid!
Juba hakkas valgemaks kiskuma. Tihased alustasid päeva, musträhn tegi häält ja viu hõikas ka.
Nii see hommik algas. Lindude lugemisel saab juba väiksemate numbritega hakkama. Mets- ja rohevinte nägin. Käblikut, leevikest, hallrästaid ja kaarnaid ka. Suur-kirjurähn oli igas metsatukas. Hilise reisuplaani valinud salu-lehelind sebis pajuvõsas.
Jõeluhal tiirutamine tehtud, keerasin päris laande, hämarasse kuusikusse. Oli juba piisavalt valgust, et ka siin saaks pilti teha.
Tundus, et metsa all oli õhu liikumine ennast ümber pööranud. See mulle sobis. Liikusin mööda turbasamblaga kaetud vana metsasihti, madalad pajupuhmad ja pilliroog ainult vaikset astumist segamas.
Sai ehk sadakond meetrit hiilitud, kui tardusin paigale. Raginal tõusis põõsaste taha hall kogu, tegi ühe kiire sammu ja seisatas. Madala pajupõõsa taga, seljaga minu poole seisis tüse metskult. Seisis tükk aega ja astus siis metsa alla. Seisis ka seal veidi ja tuli sihi peale tagasi. Näksis midagi maast. Nüüd oli ta mulle veel lähemal kui ennem. Uinak oli vanamehel vist niivõrd sügav olnud, et ta ei teadnud ise ka, miks ennast üles ehmatas. Ehk arvas, et nägi halba und ainult. Metsaalune õhk praktiliselt seisis ja kuldi kodu oli kõik peremehe lõhna täis. Mees seisis täpselt madala pilliroo taga ja kogu aeg pildivalmis olnud veidi alla nelja kilo kaaluv toru võttis mul juba käe tudisema. Nüüd õnneks liikus ta ainukese puhta augu kohale ja võtsin mõned kaadrid. Ei poseerinud ta mulle kuidagi pildivääriliselt, aga pidin ikka paar klõpsu tegema. Seisis ilusti küljega ja kihvade ning üldise välimuse järgi oli ta nii 3-aastane noorisand. Paaril korral kaamerasse vaadanud kult tumerohelist liikumatut kogu ohtlikuks ei pidanud. Kergelt keerutav tuul tõi aga minu ninna pahvaka sellist kuldilehka, et võtab taaruma. See ei ole üldse halb hais tegelikult, ega labane kusehais. Pigem võimas metsa sobiv lehk. Emistele raudselt meeldib.
Peale mõtlikku konutamist kuuse varjus, nohistas ta vaiksel kõnnakul põõsaste taha. Paari meetri kaugusel sai pilliroog otsa ja ma otsustasin sinna hiilida. Õnnestuski! Ta oli ikka veel siin samas metsa all ja lootsin, et tuleb sihi peale tagasi. Nüüd läks aga diskoks kätte ära: üks lähedal olev kuusk viskas alumised oksad kahte lehte laiali ja sealt lendasid välja emis ja kaks kesikut. Kadusid nagu kuulid metsa alla laiali.
Ilmselt keerutas tuul ka minu lõhna metsa all või olid kuuse all magajad midagi juba tükk aega, kuldi tõusmisest peale kahtlustanud. 
Ragin vaibunud, istusin mättale ja sirutasin pinges olnud keha.
Sain jälle rikkamaks.
