Sügise sund on eriline. Miski vägi looduses, mis kõnetab, poeb sügavale põue. Põhjala rahva eesõigus olla tunnistajaks sellele tungile, mis sunnib linde taaskord liikvele. Mõned rändavad üksikult, teised salkadena. Kolmandad suurte parvedena. Paljut on selles imes, mida inimesed veel ei mõista.
Olen olnud nüüd juba teist sügist tihti rannal telkimas. Kui tuul ei ole soodne, toituvad samad linnud ühes lahes mitmeid päevi. Madal vesi lausa kihab neist. Teisel päeval, kui tuul soodsam, on nad aga kõik läinud. Nii ka see heletilder. Viimasel korral oli rannal vaikus.
Head teed!
16. aug 2009
13. aug 2009
7. aug 2009
Taas üks tore õhtu rannas veedetud. Tavapäraselt varjetelgis, koos linnutoru ja leivakotiga. Selliselt loodust jälgida on väga mõnus. Oleks nagu nähtamatu. Ettearvamatut ja sõgedat inimlooma ei ole liikvel ning linnurahvas elab oma loomulikku elu.
Muidugi on totter tunne olla see kõige kardetum hirm sellel rannaribal. Isegi kulli kardetakse vähem. Aga selles on süüdi ainult inimene ise ja mul tuleb olukorraga leppida. Katsun ise paremini käituda.
Hea, et kuu inimest ei karda. Teda saab sirge seljaga tervitada.
5. aug 2009
Hakkabki tänavune suvi vaikselt oma otsi kokku tõmbama.
Loodus on märke täis. Enamus marjad on kas valmis või juba läbi. Jõhvikad veel ootavad, aga hakkavad samuti puna peale kiskuma.
Madalates veesilmades peatuvad lahkuvate lindude salgad. Käisin külas neil, keda oma toitumisviisi järgi kahlajateks kutsutakse. Päev läbi käib vilgas toiduotsing. Öösse välja. Kuu on tunnistajaks.