13. nov 2009


Nüüdseks on ka Harjumaa oma lume saanud. Esimese lume! Olgu see valge kübe kas kirmena või siis juba korraliku talvena, ikka kuulub talle see ilus ja vaid üks kord aastas antav tiitel - esimene lumi.
Loodame, et ilmatarkade poolt lubatud lumi ka maha jääb ja talv saab oma ilu pakkuma hakata.
Harakas ootab ka kuivemat lund. See paks sadu paar päeva tagasi oli üsna vesine ja linnu kuub sai päris märjaks.
Nii võib veel seagrippi jääda.

20. okt 2009


Selle sügise esimene lumi sai mind kätte Alutaguselt. Veel lehtedes puud ja langev lumi. Kased, vahtrad ja paakspuud torkavad eriti silma. Mõni tuuline ilm veel, ja ongi kõik lõplikult raagus. Valmis ilusaks talveks.

16. aug 2009


Sügise sund on eriline. Miski vägi looduses, mis kõnetab, poeb sügavale põue. Põhjala rahva eesõigus olla tunnistajaks sellele tungile, mis sunnib linde taaskord liikvele. Mõned rändavad üksikult, teised salkadena. Kolmandad suurte parvedena. Paljut on selles imes, mida inimesed veel ei mõista.
Olen olnud nüüd juba teist sügist tihti rannal telkimas. Kui tuul ei ole soodne, toituvad samad linnud ühes lahes mitmeid päevi. Madal vesi lausa kihab neist. Teisel päeval, kui tuul soodsam, on nad aga kõik läinud. Nii ka see heletilder. Viimasel korral oli rannal vaikus.
Head teed!

13. aug 2009


Ühel mu lemmikradadest longib ringi ka mäger. Looma ennast pole mul veel aga õnne näha olnud.
Sel korral oli ta jätnud endast eriti palju jälgi. Kohe kindlasti mitme looma omad. Neil on praegu käsil tähtsad tegemised. Tehakse kõiksugu tükka. Mägral on jooksuaeg.

7. aug 2009


Taas üks tore õhtu rannas veedetud. Tavapäraselt varjetelgis, koos linnutoru ja leivakotiga. Selliselt loodust jälgida on väga mõnus. Oleks nagu nähtamatu. Ettearvamatut ja sõgedat inimlooma ei ole liikvel ning linnurahvas elab oma loomulikku elu.
Muidugi on totter tunne olla see kõige kardetum hirm sellel rannaribal. Isegi kulli kardetakse vähem. Aga selles on süüdi ainult inimene ise ja mul tuleb olukorraga leppida. Katsun ise paremini käituda.
Hea, et kuu inimest ei karda. Teda saab sirge seljaga tervitada.

5. aug 2009


Hakkabki tänavune suvi vaikselt oma otsi kokku tõmbama.
Loodus on märke täis. Enamus marjad on kas valmis või juba läbi. Jõhvikad veel ootavad, aga hakkavad samuti puna peale kiskuma.
Madalates veesilmades peatuvad lahkuvate lindude salgad. Käisin külas neil, keda oma toitumisviisi järgi kahlajateks kutsutakse. Päev läbi käib vilgas toiduotsing. Öösse välja. Kuu on tunnistajaks.

23. juuni 2009


Astusin taas tuttavat rada. Olen seda rada astunud nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel. Igal ajal omamoodi uus, samas ka kodune ja oma. Tuttaval rajal märkab elu. Aeg ei viibi ainult hetkes. Mõnele mahalangenud rondile lisandub teinekord kriips või paar, kui rebane või mäger sealt üle astub. Karu teeb kõrgema sammu ja jätab kriipsud mujale. Ma ei teagi, kas see rada oli kasutuses selle varemetes metsataluni. Võibolla läks see mujalt. Vähemalt korralikku teed sinna tallu pole kunagi läinud. Talust on alles ainult alusmüürid.
Ilm oli tuuline ja taimede pildistamiseks halb. Metsa all oli veidi vaiksem. Tulin siia kuldkinga pildistama. Ta kasvab talukoha ümber parajate puhmastena. Tuul oli aga liiga kõva ja korralikku asja ei saanud. Lühemaid kasvajaid tuul nii palju ei sakutanud. Võtsin ette pruunika pesajuure. Meie käpalistest üks väheseid, kes saab hakkama ilma rohelise värvuseta. Pruun ja kahvatu. Nagu koolnu. Aga lõhnab kirglikult, kuigi nõrgalt. Kes nuusutand, see teab. Kasvasid ilusti koos eelmise aasta taimega. Kaks põlvkonda kenasti koos. Kui seeme saab valmis ja satub mulda, juhtub ka idanema, siis õitsemiseni võtab sellel taimel aega seitse kuni üheksa aastat. Visa tegelane.
Mõned päevad peale seda käiku olin taas samas kandis. Seekord endasugustega. Paljud olid riietatud linasesse. Samamoodi heledasse kahvatupruuni. Samamoodi mitmed põlvkonnad koos. Mahtra kandis mälestati esivanemaid ja tehti jaanituld.
Kui juur on tugev, ei siis tuul murra.

3. apr 2009



Ainult loetud päevad tagasi nähti meie mail taas haigruid. Kalakured jõudsid tagasi koju. Juba istuvad nad aga pesadel ja tublimatel on ka esimesed munad munetud. Aegu ja viletsust näinud kuuega ronk teab seda samuti. Teab ka seda, et ta on suurtest lindudest lennus osavam ja kasutab valveta jäetud pesi targasti ära. Pole ju teab mis ajast värsket muna mekkida saanud.

25. märts 2009


Mõned päevad tagasi saabus meie armsale kodumaale astronoomiline kevad. Sellel päeval algab polaarpäev põhjanabal ning polaaröö lõunanabal. Kuigi pildi tegemise hetk oli kevades juba tublisti mõned prisked minutid sees, kattis Roobi küla väljasid poolemeetrine lumi. Kohati veelgi tüsedam. Loode- ja Põhja-Eestis oli teda aga samal päeval ainult mõned sentimeetrid. Kui sedagi.
Miks on meil lõunas alati ilusam ning paksema lumega talv kui põhjapool?
Sisaski Urmas seletas mulle selle mõistusepäraselt ja selgelt lahti. Põhja-Eesti ilma mõjutab Lõuna-Soome ja Lõuna-Eesti ilma Põhja-Läti.

9. märts 2009


Täna on tsirgupäev. Vanarahva teada pöörab nelikümmend lindu täna nokad tagasi kodu poole. Toovad meile kevade. Ilusa lumise talve päevad saavad varsti loetud.
Hommikul kell viis, siis kui kohvivett keema ootasin, kuulsin tuttavat häält. Musträstas laulis! Tegin ka akna lahti, et paremini kosta oleks. Oli veel pime ja sadas laia lund. Väga tugev sund peab selle laululaskmise taga olema. Ka eelmistel päevadel on teda siin kuulda olnud. Musträsta laul on mulle üks esimesi kevade märke. Praegu laulab veel tagasihoidlikult, aga küll varsti tuurid üles võtab.
Metsas laulis samuti. Lisaks musträstale laulis ka leevike ja mõned tihased. Sadas laia lund ja lauluviisid kõlasid. Varjetelgi ees käisid end näitamas ka mõned teised tsirgud: rongad, varesed, harakad, leevikesed, talvikesed, suur-kirjurähnid, sini-, salu- ja rasvatihased, põldvarblased, pasknäär, hallrähn. Kuskil kaugel hõikas ka hiireviu.




16. veebr 2009


Pidu! Rebastel on praegusel ajal eriti kavalad näod ees. On ju aasta kõige olulisem aeg. Pole und ega maitse hiir. Poistel vaja tüdrukute ees viksid ja tõsiseltvõetavad olla. Iga lontrusega ju poegi ei soeta. Mõõdetud sammudega hulgutakse radu, kuhu ka teistel asja on. Nii ka see koheva kasukaga sportlik noormees. Hammaste vahelt oli ehk puudu veel ainult pika varrega punane roos. Peas kulgevad mõtted olid samuti kaugele näha. Ta tegi vähemalt viis suurejoonelise kaarega hiirehüpet, aga pihta ei saanud kordagi. Mõistagi, mis segas. See ei olnud kerge pinnatuisk.

11. veebr 2009


Karge talveilm Pärlijõel. Pakane paugutas puid öösel ja ka hommikul kostis metsast hääli. Tegin tutvust selle kauni nimega rutakalt tõttava jõega.
Hauakohad olid juba kindlalt kaane all. Kruusase põhjaga kärestikke hoidis vool veel lahti. Kärestiku keskel olevatele suurematele kividele olid tekkinud jääst mütsid ja veepiirile põlled. Kõik, mida külm külmetas, ei saanud enam tagasi veeks. Veepiiskadest said sillerdavad jääpärlid.
Osad põlled olid juba üksteisega kokku kasvanud ja moodustasid valge, künkliku jäävälja. Ronisin neil aimatavatel muhkudel ja kuulatasin. Jääkaane all ruttav vesi loksus kumedalt tühemikes, mulistas kivide vahel ja võlus välja muid salapäraseid helisid. Oli kuulda, nagu räägiks keegi vanem mees seina taga. Oli aimatav kõne, aga sõnadest ei saanud aru. Püüdsin olla tähelepanelik, kuid ikka ei mõistnud. Mul oli sellel jõelõigul ka üks salasoov. Tahtsin avastada aeg-ajalt mööda jõeorgu kihutava jäälinnu kalastuskoha. Ühel vetteulatuval rondil ta korra ka peatus, aga see lemmikkoht jäi mul ikka seekord avastamata.
Aiman, et jõgi püüdiski mulle täpsemaid seletusi anda, aga ma lihtsalt ei saanud ta sõnadest aru.