16. aug 2007

Eile käisin jõe äärest läbi ja istusin tunnikeseks maha. Vaatasin kuidas jäälind toimetab. Kuigi ta on osav kalamees ja jõgi kalu täis, ei ole tema elu muretu. Raudkull on iga kord platsis. Nii ka seekord. Väike sõber puhastas just oma sinist kuube, kui märkas ründavat varju. Valju vilega algas järjekordne põgenemine madalal veepiiri lähedal, piki jõge. Minu heameeleks oli väike kalamees lennus osavam. Muidugi loodan ma, et ka raudkull sai varsti oma kõhu täis. Tühja kõhuga on närb olla.
Minu kõht lõi ka pilli ja peale jõeäärset tiiru istusin autosse võileibu sööma. Äkki märkasin mingit liikumist ja vaatasin aknast välja. Kitsemammi koos tallega jalutasid rahulikult viie meetri kauguselt mööda ja napsasid heinast maitsvamaid lehti. Minu võileib maitses ka kohe paremini.
Tagasiteel tegin aeglasel käigul õhtust loomasafarit ja peatusin, et akent väljstpoolt puhastada. Tõmbasin ukse kinni ja vaatasin, et sai puhas küll. Ei hakanud kohe liikuma ja seirasin ümbrust. Järsku astus heinast välja rebane ja seisis täpselt minu akna taga, vasakul pool. Mul ei olnud mõtet toru järele sirutada, see teravustab minimaalselt 2,5 meetri peale, reps oli aga vaevalt meetri peal.
Ees oli suur dilemma, kas minna sellest koledast mustast mürakast eest või hoopis tagant poolt. Vaatas vasakule ja paremale. Targemaks otsuseks tuli isegi maha istuda. Lõpuks sai otsustatud. Parem minna tagant. Peale väikest tiiru ümber auto, astus ta tagasi tee peale ja askeldas ninaga rohus.
Noore rebase tänases menüüs olid ritsikad. Paistis, et tuledes oli neid parem leida ja nii algaski meie koostöö. Mina näitasin lampi ja rebane tegeles püüdmisega.
Kohe selgus ka, et mootorimürin ja auto liikumine ajab ritsikaid liikvele ja nii on neid kergem leida.
Lahtise ukse ja alla lastud akna taga kükitades jäin aga vahele. Tuli, nuusutas mu üle ja heina sisse ta tagasi kadus.

13. aug 2007

Laupäev on sageli saunapäev. Mul oli ka saun. Istusin jõe ääres palavas ja solistasin vees siis kui liig hakkas. Olin jälle põhjamaistel kalliskividel külas.

Jäälinde oli kaks. Isane ja emane. Pildil on isane.

Õhtul tagasi sõites põikasin ühe tuttava oja äärest läbi. Viimasel ajal on seal liiga palju inimesi liikuma hakanud, et ei olegi sinna sattunud. Mõtlesin, et vaatan mis muutunud on. Jalgradadest olid atv teed saanud.
Lootsin näha kobrast ja ehk saarmast isegi. Ei näinud. Hoopis kaelustuvi tuli jooma.

9. aug 2007

Paar päeva tagasi tuli õhtu edenedes soov ööbida metsas. Tuulevaikne ilm ja öised metsahääled. Lisaks ka varajane kohalolek hommikuseks tiiruks. Plaan tundus mõistlik.
Jõudsin kohale umbes kell 12. Mõtlesin mõtet, sõin kaevuri kommi ning hakkasin magama minema. Rohutirtsud taustaks. Kaugelt hakkas lähenema kopter. Saagis põhja-lõuna suunaliselt järjest lähemale. Tegi kummalisi tiire ja hakkas kõike otsast peale. Olen eksind marjulisi otsivat kopterit ka ennem näinud. Kammivad korrektselt kogu maa läbi. See aga sõitis nagu sihutult ja ainult lärmas. Teine ilmus ka veel lisaks. Umbes tunni aja pärast leiti mindki üles. Rippus madalal mu auto kohal. Igasugu tuled kõhu all. Mindi jälle metsa kammima. Hiljem pakkusin neile veel huvi. Mõtlesin juba, et teeks neile teatrit, teeskleks pulli pärast vigast, aga ei teinud. Pidin magama autos, sest siis oli lärm vaiksem.
Kell 4 ajasin end üles. Õhk oli kopteritest puhas.
Päevaks oli mul plaan sõita kummipaadiga allavoolu ja uurida, kuidas see jõelõik vee pealt paistab. See kant mulle meeldib, suht inimtühi, vahest mõni kalamees.
Kuulsin inimeste hääli. Kõndisid teispool kaldavõsa ülesvoolu. Kummalised. Ei olnud kalamehe jutuga. Mingi aja pärast teisedki hääled. Kokku kuulsin seal paadis loksudes kolme seltskonda. Kõik liikusid teispool võsa, ikka samas suunas ja arutasid millegi üle.
Paadi ees ujusid kaks sõtkast ja maiustasid vee alt leituga.
Hoidsid minuga turvalist vahet. See turvatsoon kahanes ajapikku.
Juba öösel kahtlustasin, et ehk see disko erna retk on. Saingi kinnitust. Ei osanud aga arvata, et nad seda kaudu lähevad. Need kolm jutukat seltskoda olid ka ainsad meeskonnad, kes valisid jõeäärse raja ja möödusid rabast lõuna poolt. Ülejäänud läksid põhjast. Üks kamp kirjutas mu tolmuse romu tagaklaasile "Tere!"
Internetist vaadates oli ka näha, et sel ajal kui mina magada proovisin, läksid paar meeskonda läbi öise raba. Oleks ma seda teadnud. Oli ju selline hea võimalus neile igasugu elajate hääli puu tagant teha.
Enne kojuminekut sõin rabas mõnusalt küpseid sinikaid retke lõpetuseks. Retke lõpetas aga hoopis väikesekaliibrilise relva lask mitte kaugemal kui paarsada meetrit.
Selline rahulik öö ja tore päev oli!

2. aug 2007

Nonii. Peale väikest pausi kriban ühest metsapeatusest.
Ilus metsatee ja autovurin. Tekkis soov teha peatus. Peale peatust aga ei saanud ma kuidagi mööda mustikatest. Neid oli igal pool ja palju! Äkki kuulsin kummalist häält. Ja veelkord. Hääl viis mind lagendiku suunas. Keset lagedat kõrge mänd suure pesaga. Keerasin tagasi auto poole toru järele.

See oli merikotka pesa. Pesas kaks lennuvõimelist poega. Teine ei mahtunud pildile, sest oli ametis sulgede sättimisega pesa kõrval okste rägas.
Võimsad linnud!