Eile käisin jõe äärest läbi ja istusin tunnikeseks maha. Vaatasin kuidas jäälind toimetab. Kuigi ta on osav kalamees ja jõgi kalu täis, ei ole tema elu muretu. Raudkull on iga kord platsis. Nii ka seekord. Väike sõber puhastas just oma sinist kuube, kui märkas ründavat varju. Valju vilega algas järjekordne põgenemine madalal veepiiri lähedal, piki jõge. Minu heameeleks oli väike kalamees lennus osavam. Muidugi loodan ma, et ka raudkull sai varsti oma kõhu täis. Tühja kõhuga on närb olla.
Minu kõht lõi ka pilli ja peale jõeäärset tiiru istusin autosse võileibu sööma. Äkki märkasin mingit liikumist ja vaatasin aknast välja. Kitsemammi koos tallega jalutasid rahulikult viie meetri kauguselt mööda ja napsasid heinast maitsvamaid lehti. Minu võileib maitses ka kohe paremini.
Tagasiteel tegin aeglasel käigul õhtust loomasafarit ja peatusin, et akent väljstpoolt puhastada. Tõmbasin ukse kinni ja vaatasin, et sai puhas küll. Ei hakanud kohe liikuma ja seirasin ümbrust. Järsku astus heinast välja rebane ja seisis täpselt minu akna taga, vasakul pool. Mul ei olnud mõtet toru järele sirutada, see teravustab minimaalselt 2,5 meetri peale, reps oli aga vaevalt meetri peal.
Ees oli suur dilemma, kas minna sellest koledast mustast mürakast eest või hoopis tagant poolt. Vaatas vasakule ja paremale. Targemaks otsuseks tuli isegi maha istuda. Lõpuks sai otsustatud. Parem minna tagant. Peale väikest tiiru ümber auto, astus ta tagasi tee peale ja askeldas ninaga rohus.
Noore rebase tänases menüüs olid ritsikad. Paistis, et tuledes oli neid parem leida ja nii algaski meie koostöö. Mina näitasin lampi ja rebane tegeles püüdmisega.
Kohe selgus ka, et mootorimürin ja auto liikumine ajab ritsikaid liikvele ja nii on neid kergem leida.
Lahtise ukse ja alla lastud akna taga kükitades jäin aga vahele. Tuli, nuusutas mu üle ja heina sisse ta tagasi kadus.