16. veebr 2009


Pidu! Rebastel on praegusel ajal eriti kavalad näod ees. On ju aasta kõige olulisem aeg. Pole und ega maitse hiir. Poistel vaja tüdrukute ees viksid ja tõsiseltvõetavad olla. Iga lontrusega ju poegi ei soeta. Mõõdetud sammudega hulgutakse radu, kuhu ka teistel asja on. Nii ka see koheva kasukaga sportlik noormees. Hammaste vahelt oli ehk puudu veel ainult pika varrega punane roos. Peas kulgevad mõtted olid samuti kaugele näha. Ta tegi vähemalt viis suurejoonelise kaarega hiirehüpet, aga pihta ei saanud kordagi. Mõistagi, mis segas. See ei olnud kerge pinnatuisk.

11. veebr 2009


Karge talveilm Pärlijõel. Pakane paugutas puid öösel ja ka hommikul kostis metsast hääli. Tegin tutvust selle kauni nimega rutakalt tõttava jõega.
Hauakohad olid juba kindlalt kaane all. Kruusase põhjaga kärestikke hoidis vool veel lahti. Kärestiku keskel olevatele suurematele kividele olid tekkinud jääst mütsid ja veepiirile põlled. Kõik, mida külm külmetas, ei saanud enam tagasi veeks. Veepiiskadest said sillerdavad jääpärlid.
Osad põlled olid juba üksteisega kokku kasvanud ja moodustasid valge, künkliku jäävälja. Ronisin neil aimatavatel muhkudel ja kuulatasin. Jääkaane all ruttav vesi loksus kumedalt tühemikes, mulistas kivide vahel ja võlus välja muid salapäraseid helisid. Oli kuulda, nagu räägiks keegi vanem mees seina taga. Oli aimatav kõne, aga sõnadest ei saanud aru. Püüdsin olla tähelepanelik, kuid ikka ei mõistnud. Mul oli sellel jõelõigul ka üks salasoov. Tahtsin avastada aeg-ajalt mööda jõeorgu kihutava jäälinnu kalastuskoha. Ühel vetteulatuval rondil ta korra ka peatus, aga see lemmikkoht jäi mul ikka seekord avastamata.
Aiman, et jõgi püüdiski mulle täpsemaid seletusi anda, aga ma lihtsalt ei saanud ta sõnadest aru.