Karge talveilm Pärlijõel. Pakane paugutas puid öösel ja ka hommikul kostis metsast hääli. Tegin tutvust selle kauni nimega rutakalt tõttava jõega.
Hauakohad olid juba kindlalt kaane all. Kruusase põhjaga kärestikke hoidis vool veel lahti. Kärestiku keskel olevatele suurematele kividele olid tekkinud jääst mütsid ja veepiirile põlled. Kõik, mida külm külmetas, ei saanud enam tagasi veeks. Veepiiskadest said sillerdavad jääpärlid.
Osad põlled olid juba üksteisega kokku kasvanud ja moodustasid valge, künkliku jäävälja. Ronisin neil aimatavatel muhkudel ja kuulatasin. Jääkaane all ruttav vesi loksus kumedalt tühemikes, mulistas kivide vahel ja võlus välja muid salapäraseid helisid. Oli kuulda, nagu räägiks keegi vanem mees seina taga. Oli aimatav kõne, aga sõnadest ei saanud aru. Püüdsin olla tähelepanelik, kuid ikka ei mõistnud. Mul oli sellel jõelõigul ka üks salasoov. Tahtsin avastada aeg-ajalt mööda jõeorgu kihutava jäälinnu kalastuskoha. Ühel vetteulatuval rondil ta korra ka peatus, aga see lemmikkoht jäi mul ikka seekord avastamata.
Aiman, et jõgi püüdiski mulle täpsemaid seletusi anda, aga ma lihtsalt ei saanud ta sõnadest aru.