Põhjala inimese sügav ootus sai täna kuhjaga täidetud. Taevas oli tume ja lumeluugid valla. Maad kattis tüsedust koguv valge vaip. Ei saanud minagi muud moodi olla, kui pidin seda ilu lähemalt vaatama minema. Kohev lumi krudises saapa all ja langes kõigele, mis kandis. Kõrtel ja okstel olid uhked kuhjad, mis aeg-ajalt maha varisesid, et uus jälle asemele tuleks. Tulid meelde lapsepõlve talved ja hangedesse kaevatud koopad, kus sai teinekord isegi püsti seista. Oh, tuleks seda lund veel...
Loomadest nägin kuueteistpealist kitsekarja. Nosisid kraaviäärse võsatriibu varjus. Tuul oli nõrk ja miski ei aidanud mul oma krudisevaid samme vaigistada. Päris lähedale ma neile ei saanudki. Mõni terasema silmaga valvur mind ikka märkas ja uuris läbi lumekardina. Õnneks olin juba sedavõrd lumine, et liikumatuna püsides paistsin vist pigem miski puhmana ja peale väikest valvelseisakut hakati taas rohtu nosima.