25. okt 2011


Tegin väikese tiiru läbi rabamänniku. Seejärel vantsisin piki jõge ja üle soo. Kerge uduvihm ning sügisvärvid meelt kosutamas.
Mets on juba üsna vaikseks jäänud. Vaid mõned tihastesalgad tulid uudistama. Sinitihased koos rasva- ja salutihastega. Paljud hüüded on neil päris enda omad. Salgas liikumisel vajaminevad aga piisavalt sarnased, et üksteist mõista. Murded vaid veidi erinevad.
Tiir tehtud, meel puhanud, keerasin tagasi kodu poole. Mõnus jalutuskäik läbi hämarduva metsa, jalge all niiskete sarapuulehtedega kaetud rada. Vaiksemalt kõndida polegi vist enam võimalik.
Mängisin veel usaldusmängu kirjurähniga. Ka tema kõndis sama rada. Otsis viimaseid hiirtest ja teistest huvilistest alles jäänud pähkleid. Lasi mind järjest lähemale. Vahepeal lendas siiski mõne oksaharu vahele leitut toksima, et seejärel taas minu ette keksima tulla. Ju oli see minu ees askeldamise närvikõdi põnevam, kui vähe kaugemal omaette nokitsemine.
Ühtäkki kostis aga raksatus ja jäin uurivalt seisma. Metsavaikuse rikkunud turnija liikus osavalt mööda piitspeenikesi oksi toominga tüvele lähemale. Orav? Ei. Nugis hoopis! Murdunud oksa hääl ja peenes võras kõikuv karvapall peletas suure ja koheva kuuse okstelt mõned juba öömajal olnud rästad. Ehk oleks nugis neile lähemalegi jõudnud, aga kaks pasknääri olid kiusamas. Ei mingit käratsemist ega nokkimist. Lihtsalt jõlkusid vaikselt rästakütil sabas. Parajalt nii meetri kaugusel ja koguaeg kaasas, keskendunud kütti segamas.
Kõik rästad ei pannudki plehku, aga nugis lõi ikka käega. Turnis läbi peene võra eemale. Arvatavasti vaid petteks, et peale pisikest pausi taas teisest suunast proovida.