Astusin taas tuttavat rada. Olen seda rada astunud nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel. Igal ajal omamoodi uus, samas ka kodune ja oma. Tuttaval rajal märkab elu. Aeg ei viibi ainult hetkes. Mõnele mahalangenud rondile lisandub teinekord kriips või paar, kui rebane või mäger sealt üle astub. Karu teeb kõrgema sammu ja jätab kriipsud mujale. Ma ei teagi, kas see rada oli kasutuses selle varemetes metsataluni. Võibolla läks see mujalt. Vähemalt korralikku teed sinna tallu pole kunagi läinud. Talust on alles ainult alusmüürid.
Ilm oli tuuline ja taimede pildistamiseks halb. Metsa all oli veidi vaiksem. Tulin siia kuldkinga pildistama. Ta kasvab talukoha ümber parajate puhmastena. Tuul oli aga liiga kõva ja korralikku asja ei saanud. Lühemaid kasvajaid tuul nii palju ei sakutanud. Võtsin ette pruunika pesajuure. Meie käpalistest üks väheseid, kes saab hakkama ilma rohelise värvuseta. Pruun ja kahvatu. Nagu koolnu. Aga lõhnab kirglikult, kuigi nõrgalt. Kes nuusutand, see teab. Kasvasid ilusti koos eelmise aasta taimega. Kaks põlvkonda kenasti koos. Kui seeme saab valmis ja satub mulda, juhtub ka idanema, siis õitsemiseni võtab sellel taimel aega seitse kuni üheksa aastat. Visa tegelane.
Mõned päevad peale seda käiku olin taas samas kandis. Seekord endasugustega. Paljud olid riietatud linasesse. Samamoodi heledasse kahvatupruuni. Samamoodi mitmed põlvkonnad koos. Mahtra kandis mälestati esivanemaid ja tehti jaanituld.
Kui juur on tugev, ei siis tuul murra.