Taas üks tore õhtu rannas veedetud. Tavapäraselt varjetelgis, koos linnutoru ja leivakotiga. Selliselt loodust jälgida on väga mõnus. Oleks nagu nähtamatu. Ettearvamatut ja sõgedat inimlooma ei ole liikvel ning linnurahvas elab oma loomulikku elu.
Muidugi on totter tunne olla see kõige kardetum hirm sellel rannaribal. Isegi kulli kardetakse vähem. Aga selles on süüdi ainult inimene ise ja mul tuleb olukorraga leppida. Katsun ise paremini käituda.
Hea, et kuu inimest ei karda. Teda saab sirge seljaga tervitada.