Selle aasta esimese päeva valge aeg oli siis selline - uduvihm ja +5 kraadi. Sain endal pärast lõunani magatud hommikut siiski kraest kinni ja tirisin lõhnavasse metsa. Kui oleks läinud teisiti, põõnanuks ma tõenäoliselt selle ilusa aja lihtsalt maha.
Mets lõhnas tõesti hästi. Männid ja lehekõdu. Lisaks vedasin läbi peo ka veel paar sookailu. Musträstad olid need, kes karjakesi mind esimesena tervitasid. Hiljem nägin veel saba-, tutt-, rasva-, sini- ja salutihaseid, porri ning suuri kajakaid.
Huvitav helimaastik kujunes järve äärde jõudes. Kerges tuules sahisevat pilliroogu kriipis nõrkade lainete harvas rütmis lörtsi ja jäätükkide pudru. Oli vinguvaid helisid segi kriuksuvatega. Kõlas kokku küll männimetsa kõlakojaga. Istusin seal päris tükk aega. Silmgi hakkas kinni vajuma. Oleks tahtnud sinna rebasejälje ja puuseente vahele tukastama jäädagi, aga pime ajas koju.