Täna lonkisin Matsu oja kallastel. Oja on kitsas ja käänuline, nagu ojad ikka, kui neid sirgeteks kraavideks pole kaevatud. Kui tekib mõte teisele kaldale minna, siis tuleb vaid üle astuda. Sellised metsaojad on mu lemmikud. Tundub, et see oja on ka teistele enne mind meeldinud. Miks muidu on talle nimi antud ja seda ka siiani, põlvest-põlve edasi antud. Loomulikult meeldib mulle ka see, et meil on temaga sama nimi.
Selle oja saatust ähvardab kadumine. Käputäis inimesi saaks taskud raha täis, kaoksid aga kohalikud allikad, pisikesed sood ja ojad. Kaoksid koos oma nimedega. Hääbuks õrn ja liigirikas taimestik, jääksid kuivaks sajad talukaevud. Kui hea võidab kurja, siis lähedusse paekivimaardlat ei tule ja kõik selle paiga rikkus saab rahulikult edasi elada.
Loodan väga, et saan sellest ojast ka paarikümne aasta pärast üle hüpata, janu täis juua ja silmad värskemaks kasta.