"Musträstas on hommikul esimene"
Keset linnulaulukevadet teen erandkorras ka ühe talvise pildiga sissekande.
Nimelt noppis see musträsta pilt fotovõistlusel “Looduse Aasta Foto 2010″ peavõidu. Lisaks suurele hundile sai ta ka teise tantsiva hundi ehk parima pildi auhinna loomaportreede seas.
Kliki pilt suuremaks!
Kruusateel, hangede vahel, jalutas toonekurg. Lumiste põldude kohal laperdasid kiivitajad. Sealsamas lasid lühemaid silpe ka lõokesed. Haned hõiskasid kaugemal raba kohal ja tegid ka rabahanedele iseloomulikku häält.
Kuldnokad istusid traatidel, rästad tuustisid kraavipervekulus, metsvindid asjatasid kõrrepõllul. Viimastest ainult isased! Metsvindirahvas rändabki nii, et isased ees ja emased nädal hiljem. Vindiisandad teevad kõigepealt pesapaigad omavahel selgeks. Laulavad, ähvardavad, ajavad üksteist taga, teevad peksu, ja siis saabuvad emandad.
Metsas oli juba palju kergem sumbata. Lumi on nagu suhkur! Vajus maani läbi ja ei väsitanud.
Päikesepaisteline mets oli ka väga teistmoodi. Mets helises! Kuuseladvas laulis musträstas ja leppade vahel hõikasid metsvindid. Välja kohal hüüdis viu oma nime.
Üks suuremaid rõõme oli kohata väikeste pöialpoiste salka. Maiustasid kuuskedel koorepragudest leitud satikatega. Selle ilusa talve jooksul jäi nende vilesid metsas järjest vähemaks. Viimased kuud ei olegi neid kuulda olnud. Eks nii mõnelegi neist tikkus igavene uni silmale. Nii tillukest keha on sellise külmaga raske kuumana hoida. Loodan, et mõni taibukam oskas ka praeguseni välja vedada. Need tänased siutsujad olid aga tõenäoliselt just rändelt saabunud. Oli rõõm teid näha!
Rõõmsat tsirgupäeva!
Rahvasuu järgi pööravad tsirgu- ehk linnupäeval nelikümmend lindu nokad tagasi kodu poole. Tänavune talv ei anna veel suurt järele, aga mõned rändurid on siiski juba liikvel ja linnumeeste poolt märgatud: lõoke, sookurg, sõtkas, jääkoskel, ...
Päikegi on täna väga kevadine olnud. Paljud värvulised lasevad tasahilju oma lauluviit. Rongad pesitsevad ja kotkad sätivad pesi samuti.
Üks ilusamaid kevadlaule kuulub isaleevikesele. See on väga tasane ja ei kosta kaugele. Laul on täis naksatusi, kriuksumisi ja väga palju muid peeneid helisid. Antud pilt on tehtud eelmisel aastal umbes samal ajal. Leevike oli minuga talve jooksul ära harjunud ja lasi oma laulu väga lähedalt kuulata. Mina kükitasin madala pajupõõsa all ja tema, meeter-kaks kõrgemal, minu kohal.
Teinekord on loodusel varuks tore üllatus. Keerasin just vanematekodu õunapuuaiaäärsele teele, kui mu ette laskus üks kummaline lennumasin. Väike ja ümar, vaevalt suutis lennata. Maandus kreegipõõsas. Värbkakk! Aga mitte üksi. Ta oli just omale kuuseheki seest õhtusöögi leidnud. Kandam oli raske ja päris kaku enda mõõtu. Rohevint. Peatasin auto ja võtsin tagaistmelt toru. Kakul oli aga toiduga oma plaan ja lendas edasi ühele õunapuudest. Antonofkale. Asusin hiilima. See ei kestnud kaua. Kakk lendas pika lennu ja maandus õuel oleval suurel pärnal. Varsti olin ka mina kohal ja sain mõned kaadrid.
Pärn on meie õue uhkus. Sihvakas, kaheharuline ning suviti õisi ja mesilasi täis. Kunagi lapsena sõitsin talt heinateo käigus vankriga koore maha. Ei osanud arvestada vankrile ehitatud heinaraami mõõtudega ja ehk oli ka hobusel liiga suur traav sees. Poisikese asi. Isa oli päris pahane. Tohterdasime haava värviga ja nüüdseks on pärna vigastus paranenud.
Peale põgusat pausi lendas kakuke oma uhke õhtusöögiga maja taha kuusikusse.
Jõulukuu viimase päeva valgema poole veetsin ilusas lumises metsas. Erilist sadu ei olnud, aga aeg-ajalt miskit ikka pudenes. Ka päike tuli välja. Päikesekaar on veel niivõrd madal, et metsalagendike lumele veel ei paista. Küll paistis aga kõrgemate puude okstele. Mulle juba aastaid tuttav hele hiireviu oskas soojendavatest kiirtest mõnu tunda. Ja mina tundsin heameelt selle üle, et ta just sellel oksal redutada otsustas.
Head uut aastat!
