Kruusateel, hangede vahel, jalutas toonekurg. Lumiste põldude kohal laperdasid kiivitajad. Sealsamas lasid lühemaid silpe ka lõokesed. Haned hõiskasid kaugemal raba kohal ja tegid ka rabahanedele iseloomulikku häält.
Kuldnokad istusid traatidel, rästad tuustisid kraavipervekulus, metsvindid asjatasid kõrrepõllul. Viimastest ainult isased! Metsvindirahvas rändabki nii, et isased ees ja emased nädal hiljem. Vindiisandad teevad kõigepealt pesapaigad omavahel selgeks. Laulavad, ähvardavad, ajavad üksteist taga, teevad peksu, ja siis saabuvad emandad.
Metsas oli juba palju kergem sumbata. Lumi on nagu suhkur! Vajus maani läbi ja ei väsitanud.
Päikesepaisteline mets oli ka väga teistmoodi. Mets helises! Kuuseladvas laulis musträstas ja leppade vahel hõikasid metsvindid. Välja kohal hüüdis viu oma nime.
Üks suuremaid rõõme oli kohata väikeste pöialpoiste salka. Maiustasid kuuskedel koorepragudest leitud satikatega. Selle ilusa talve jooksul jäi nende vilesid metsas järjest vähemaks. Viimased kuud ei olegi neid kuulda olnud. Eks nii mõnelegi neist tikkus igavene uni silmale. Nii tillukest keha on sellise külmaga raske kuumana hoida. Loodan, et mõni taibukam oskas ka praeguseni välja vedada. Need tänased siutsujad olid aga tõenäoliselt just rändelt saabunud. Oli rõõm teid näha!