Jõulukuu viimase päeva valgema poole veetsin ilusas lumises metsas. Erilist sadu ei olnud, aga aeg-ajalt miskit ikka pudenes. Ka päike tuli välja. Päikesekaar on veel niivõrd madal, et metsalagendike lumele veel ei paista. Küll paistis aga kõrgemate puude okstele. Mulle juba aastaid tuttav hele hiireviu oskas soojendavatest kiirtest mõnu tunda. Ja mina tundsin heameelt selle üle, et ta just sellel oksal redutada otsustas.
Head uut aastat!