Teinekord on loodusel varuks tore üllatus. Keerasin just vanematekodu õunapuuaiaäärsele teele, kui mu ette laskus üks kummaline lennumasin. Väike ja ümar, vaevalt suutis lennata. Maandus kreegipõõsas. Värbkakk! Aga mitte üksi. Ta oli just omale kuuseheki seest õhtusöögi leidnud. Kandam oli raske ja päris kaku enda mõõtu. Rohevint. Peatasin auto ja võtsin tagaistmelt toru. Kakul oli aga toiduga oma plaan ja lendas edasi ühele õunapuudest. Antonofkale. Asusin hiilima. See ei kestnud kaua. Kakk lendas pika lennu ja maandus õuel oleval suurel pärnal. Varsti olin ka mina kohal ja sain mõned kaadrid.
Pärn on meie õue uhkus. Sihvakas, kaheharuline ning suviti õisi ja mesilasi täis. Kunagi lapsena sõitsin talt heinateo käigus vankriga koore maha. Ei osanud arvestada vankrile ehitatud heinaraami mõõtudega ja ehk oli ka hobusel liiga suur traav sees. Poisikese asi. Isa oli päris pahane. Tohterdasime haava värviga ja nüüdseks on pärna vigastus paranenud.

Peale põgusat pausi lendas kakuke oma uhke õhtusöögiga maja taha kuusikusse.