Selle sügise esimene lumi sai mind kätte Alutaguselt. Veel lehtedes puud ja langev lumi. Kased, vahtrad ja paakspuud torkavad eriti silma. Mõni tuuline ilm veel, ja ongi kõik lõplikult raagus. Valmis ilusaks talveks.

Sügise sund on eriline. Miski vägi looduses, mis kõnetab, poeb sügavale põue. Põhjala rahva eesõigus olla tunnistajaks sellele tungile, mis sunnib linde taaskord liikvele. Mõned rändavad üksikult, teised salkadena. Kolmandad suurte parvedena. Paljut on selles imes, mida inimesed veel ei mõista.
Olen olnud nüüd juba teist sügist tihti rannal telkimas. Kui tuul ei ole soodne, toituvad samad linnud ühes lahes mitmeid päevi. Madal vesi lausa kihab neist. Teisel päeval, kui tuul soodsam, on nad aga kõik läinud. Nii ka see heletilder. Viimasel korral oli rannal vaikus.
Head teed!

Ühel mu lemmikradadest longib ringi ka mäger. Looma ennast pole mul veel aga õnne näha olnud.
Sel korral oli ta jätnud endast eriti palju jälgi. Kohe kindlasti mitme looma omad. Neil on praegu käsil tähtsad tegemised. Tehakse kõiksugu tükka. Mägral on jooksuaeg.

Taas üks tore õhtu rannas veedetud. Tavapäraselt varjetelgis, koos linnutoru ja leivakotiga. Selliselt loodust jälgida on väga mõnus. Oleks nagu nähtamatu. Ettearvamatut ja sõgedat inimlooma ei ole liikvel ning linnurahvas elab oma loomulikku elu.
Muidugi on totter tunne olla see kõige kardetum hirm sellel rannaribal. Isegi kulli kardetakse vähem. Aga selles on süüdi ainult inimene ise ja mul tuleb olukorraga leppida. Katsun ise paremini käituda.
Hea, et kuu inimest ei karda. Teda saab sirge seljaga tervitada.

Hakkabki tänavune suvi vaikselt oma otsi kokku tõmbama.
Loodus on märke täis. Enamus marjad on kas valmis või juba läbi. Jõhvikad veel ootavad, aga hakkavad samuti puna peale kiskuma.
Madalates veesilmades peatuvad lahkuvate lindude salgad. Käisin külas neil, keda oma toitumisviisi järgi kahlajateks kutsutakse. Päev läbi käib vilgas toiduotsing. Öösse välja. Kuu on tunnistajaks.

Astusin taas tuttavat rada. Olen seda rada astunud nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel. Igal ajal omamoodi uus, samas ka kodune ja oma. Tuttaval rajal märkab elu. Aeg ei viibi ainult hetkes. Mõnele mahalangenud rondile lisandub teinekord kriips või paar, kui rebane või mäger sealt üle astub. Karu teeb kõrgema sammu ja jätab kriipsud mujale. Ma ei teagi, kas see rada oli kasutuses selle varemetes metsataluni. Võibolla läks see mujalt. Vähemalt korralikku teed sinna tallu pole kunagi läinud. Talust on alles ainult alusmüürid.
Ilm oli tuuline ja taimede pildistamiseks halb. Metsa all oli veidi vaiksem. Tulin siia kuldkinga pildistama. Ta kasvab talukoha ümber parajate puhmastena. Tuul oli aga liiga kõva ja korralikku asja ei saanud. Lühemaid kasvajaid tuul nii palju ei sakutanud. Võtsin ette pruunika pesajuure. Meie käpalistest üks väheseid, kes saab hakkama ilma rohelise värvuseta. Pruun ja kahvatu. Nagu koolnu. Aga lõhnab kirglikult, kuigi nõrgalt. Kes nuusutand, see teab. Kasvasid ilusti koos eelmise aasta taimega. Kaks põlvkonda kenasti koos. Kui seeme saab valmis ja satub mulda, juhtub ka idanema, siis õitsemiseni võtab sellel taimel aega seitse kuni üheksa aastat. Visa tegelane.
Mõned päevad peale seda käiku olin taas samas kandis. Seekord endasugustega. Paljud olid riietatud linasesse. Samamoodi heledasse kahvatupruuni. Samamoodi mitmed põlvkonnad koos. Mahtra kandis mälestati esivanemaid ja tehti jaanituld.
Kui juur on tugev, ei siis tuul murra.

Ainult loetud päevad tagasi nähti meie mail taas haigruid. Kalakured jõudsid tagasi koju. Juba istuvad nad aga pesadel ja tublimatel on ka esimesed munad munetud. Aegu ja viletsust näinud kuuega ronk teab seda samuti. Teab ka seda, et ta on suurtest lindudest lennus osavam ja kasutab valveta jäetud pesi targasti ära. Pole ju teab mis ajast värsket muna mekkida saanud.