Astusin taas tuttavat rada. Olen seda rada astunud nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel. Igal ajal omamoodi uus, samas ka kodune ja oma. Tuttaval rajal märkab elu. Aeg ei viibi ainult hetkes. Mõnele mahalangenud rondile lisandub teinekord kriips või paar, kui rebane või mäger sealt üle astub. Karu teeb kõrgema sammu ja jätab kriipsud mujale. Ma ei teagi, kas see rada oli kasutuses selle varemetes metsataluni. Võibolla läks see mujalt. Vähemalt korralikku teed sinna tallu pole kunagi läinud. Talust on alles ainult alusmüürid.
Ilm oli tuuline ja taimede pildistamiseks halb. Metsa all oli veidi vaiksem. Tulin siia kuldkinga pildistama. Ta kasvab talukoha ümber parajate puhmastena. Tuul oli aga liiga kõva ja korralikku asja ei saanud. Lühemaid kasvajaid tuul nii palju ei sakutanud. Võtsin ette pruunika pesajuure. Meie käpalistest üks väheseid, kes saab hakkama ilma rohelise värvuseta. Pruun ja kahvatu. Nagu koolnu. Aga lõhnab kirglikult, kuigi nõrgalt. Kes nuusutand, see teab. Kasvasid ilusti koos eelmise aasta taimega. Kaks põlvkonda kenasti koos. Kui seeme saab valmis ja satub mulda, juhtub ka idanema, siis õitsemiseni võtab sellel taimel aega seitse kuni üheksa aastat. Visa tegelane.
Mõned päevad peale seda käiku olin taas samas kandis. Seekord endasugustega. Paljud olid riietatud linasesse. Samamoodi heledasse kahvatupruuni. Samamoodi mitmed põlvkonnad koos. Mahtra kandis mälestati esivanemaid ja tehti jaanituld.
Kui juur on tugev, ei siis tuul murra.

Ainult loetud päevad tagasi nähti meie mail taas haigruid. Kalakured jõudsid tagasi koju. Juba istuvad nad aga pesadel ja tublimatel on ka esimesed munad munetud. Aegu ja viletsust näinud kuuega ronk teab seda samuti. Teab ka seda, et ta on suurtest lindudest lennus osavam ja kasutab valveta jäetud pesi targasti ära. Pole ju teab mis ajast värsket muna mekkida saanud.

Mõned päevad tagasi saabus meie armsale kodumaale astronoomiline kevad. Sellel päeval algab polaarpäev põhjanabal ning polaaröö lõunanabal. Kuigi pildi tegemise hetk oli kevades juba tublisti mõned prisked minutid sees, kattis Roobi küla väljasid poolemeetrine lumi. Kohati veelgi tüsedam. Loode- ja Põhja-Eestis oli teda aga samal päeval ainult mõned sentimeetrid. Kui sedagi.
Miks on meil lõunas alati ilusam ning paksema lumega talv kui põhjapool?
Sisaski Urmas seletas mulle selle mõistusepäraselt ja selgelt lahti. Põhja-Eesti ilma mõjutab Lõuna-Soome ja Lõuna-Eesti ilma Põhja-Läti.

Täna on tsirgupäev. Vanarahva teada pöörab nelikümmend lindu täna nokad tagasi kodu poole. Toovad meile kevade. Ilusa lumise talve päevad saavad varsti loetud.
Hommikul kell viis, siis kui kohvivett keema ootasin, kuulsin tuttavat häält. Musträstas laulis! Tegin ka akna lahti, et paremini kosta oleks. Oli veel pime ja sadas laia lund. Väga tugev sund peab selle laululaskmise taga olema. Ka eelmistel päevadel on teda siin kuulda olnud. Musträsta laul on mulle üks esimesi kevade märke. Praegu laulab veel tagasihoidlikult, aga küll varsti tuurid üles võtab.
Metsas laulis samuti. Lisaks musträstale laulis ka leevike ja mõned tihased. Sadas laia lund ja lauluviisid kõlasid. Varjetelgi ees käisid end näitamas ka mõned teised tsirgud: rongad, varesed, harakad, leevikesed, talvikesed, suur-kirjurähnid, sini-, salu- ja rasvatihased, põldvarblased, pasknäär, hallrähn. Kuskil kaugel hõikas ka hiireviu.

Pidu! Rebastel on praegusel ajal eriti kavalad näod ees. On ju aasta kõige olulisem aeg. Pole und ega maitse hiir. Poistel vaja tüdrukute ees viksid ja tõsiseltvõetavad olla. Iga lontrusega ju poegi ei soeta. Mõõdetud sammudega hulgutakse radu, kuhu ka teistel asja on. Nii ka see koheva kasukaga sportlik noormees. Hammaste vahelt oli ehk puudu veel ainult pika varrega punane roos. Peas kulgevad mõtted olid samuti kaugele näha. Ta tegi vähemalt viis suurejoonelise kaarega hiirehüpet, aga pihta ei saanud kordagi. Mõistagi, mis segas. See ei olnud kerge pinnatuisk.

Karge talveilm Pärlijõel. Pakane paugutas puid öösel ja ka hommikul kostis metsast hääli. Tegin tutvust selle kauni nimega rutakalt tõttava jõega.
Hauakohad olid juba kindlalt kaane all. Kruusase põhjaga kärestikke hoidis vool veel lahti. Kärestiku keskel olevatele suurematele kividele olid tekkinud jääst mütsid ja veepiirile põlled. Kõik, mida külm külmetas, ei saanud enam tagasi veeks. Veepiiskadest said sillerdavad jääpärlid.
Osad põlled olid juba üksteisega kokku kasvanud ja moodustasid valge, künkliku jäävälja. Ronisin neil aimatavatel muhkudel ja kuulatasin. Jääkaane all ruttav vesi loksus kumedalt tühemikes, mulistas kivide vahel ja võlus välja muid salapäraseid helisid. Oli kuulda, nagu räägiks keegi vanem mees seina taga. Oli aimatav kõne, aga sõnadest ei saanud aru. Püüdsin olla tähelepanelik, kuid ikka ei mõistnud. Mul oli sellel jõelõigul ka üks salasoov. Tahtsin avastada aeg-ajalt mööda jõeorgu kihutava jäälinnu kalastuskoha. Ühel vetteulatuval rondil ta korra ka peatus, aga see lemmikkoht jäi mul ikka seekord avastamata.
Aiman, et jõgi püüdiski mulle täpsemaid seletusi anda, aga ma lihtsalt ei saanud ta sõnadest aru.

Põhjala inimese sügav ootus sai täna kuhjaga täidetud. Taevas oli tume ja lumeluugid valla. Maad kattis tüsedust koguv valge vaip. Ei saanud minagi muud moodi olla, kui pidin seda ilu lähemalt vaatama minema. Kohev lumi krudises saapa all ja langes kõigele, mis kandis. Kõrtel ja okstel olid uhked kuhjad, mis aeg-ajalt maha varisesid, et uus jälle asemele tuleks. Tulid meelde lapsepõlve talved ja hangedesse kaevatud koopad, kus sai teinekord isegi püsti seista. Oh, tuleks seda lund veel...
Loomadest nägin kuueteistpealist kitsekarja. Nosisid kraaviäärse võsatriibu varjus. Tuul oli nõrk ja miski ei aidanud mul oma krudisevaid samme vaigistada. Päris lähedale ma neile ei saanudki. Mõni terasema silmaga valvur mind ikka märkas ja uuris läbi lumekardina. Õnneks olin juba sedavõrd lumine, et liikumatuna püsides paistsin vist pigem miski puhmana ja peale väikest valvelseisakut hakati taas rohtu nosima.