Selle aasta esimese päeva valge aeg oli siis selline - uduvihm ja +5 kraadi. Sain endal pärast lõunani magatud hommikut siiski kraest kinni ja tirisin lõhnavasse metsa. Kui oleks läinud teisiti, põõnanuks ma tõenäoliselt selle ilusa aja lihtsalt maha.
Mets lõhnas tõesti hästi. Männid ja lehekõdu. Lisaks vedasin läbi peo ka veel paar sookailu. Musträstad olid need, kes karjakesi mind esimesena tervitasid. Hiljem nägin veel saba-, tutt-, rasva-, sini- ja salutihaseid, porri ning suuri kajakaid.
Huvitav helimaastik kujunes järve äärde jõudes. Kerges tuules sahisevat pilliroogu kriipis nõrkade lainete harvas rütmis lörtsi ja jäätükkide pudru. Oli vinguvaid helisid segi kriuksuvatega. Kõlas kokku küll männimetsa kõlakojaga. Istusin seal päris tükk aega. Silmgi hakkas kinni vajuma. Oleks tahtnud sinna rebasejälje ja puuseente vahele tukastama jäädagi, aga pime ajas koju.

Jõulupäeva plaanisin kodutalu metsas uitamiseks. Olen sealsete laante ja võsadega tuttavav juba lapsepõlvest peale. Palju on kohti kus ma kohe pean ära käima kui maale satun.
Palju on muutunud. Mõned kohad samaks jäänud. Loomastikus on muutusi. Varem näiteks ei kohanud sigu. Eks ümbruskaudsete metsade majandamine on nad liikvele sundinud ja rahu ei anta ka meie metsas. Hästi elavad need loomad, kes inimese metsas undamisest suurde stressi ei lange.

Oli just aeg mil esimene tõsisem lumi otsustas pikemaks ajaks ära sulada. Põllud olid juba paljad ja lund oli vaid metsa all. Rabas andis kõndida kahte moodi. Lumel või siis paljal maal, sest lund oli vaid üksikute lappidena.
Oli ka väga vaikne ilm. Vaikus on üks asi milleks ma rabas olemist tihti naudin. Mingit moodi lõpmatus. Mõtegi jookseb vaikuses kaugemale. Rabas nägin sel päeval hingelistest vaid ühte sebivat tutt-tihast. See üksik sidistaja juhtus ka tegutsema hea akustikaga männisalus. Väga nauditav.
Pöörasin tagasi auto poole hämaras ja sattusin pildil oleva tedre jäljerea peale.