Täna on tsirgupäev. Vanarahva teada pöörab nelikümmend lindu täna nokad tagasi kodu poole. Toovad meile kevade. Ilusa lumise talve päevad saavad varsti loetud.
Hommikul kell viis, siis kui kohvivett keema ootasin, kuulsin tuttavat häält. Musträstas laulis! Tegin ka akna lahti, et paremini kosta oleks. Oli veel pime ja sadas laia lund. Väga tugev sund peab selle laululaskmise taga olema. Ka eelmistel päevadel on teda siin kuulda olnud. Musträsta laul on mulle üks esimesi kevade märke. Praegu laulab veel tagasihoidlikult, aga küll varsti tuurid üles võtab.
Metsas laulis samuti. Lisaks musträstale laulis ka leevike ja mõned tihased. Sadas laia lund ja lauluviisid kõlasid. Varjetelgi ees käisid end näitamas ka mõned teised tsirgud: rongad, varesed, harakad, leevikesed, talvikesed, suur-kirjurähnid, sini-, salu- ja rasvatihased, põldvarblased, pasknäär, hallrähn. Kuskil kaugel hõikas ka hiireviu.

Pidu! Rebastel on praegusel ajal eriti kavalad näod ees. On ju aasta kõige olulisem aeg. Pole und ega maitse hiir. Poistel vaja tüdrukute ees viksid ja tõsiseltvõetavad olla. Iga lontrusega ju poegi ei soeta. Mõõdetud sammudega hulgutakse radu, kuhu ka teistel asja on. Nii ka see koheva kasukaga sportlik noormees. Hammaste vahelt oli ehk puudu veel ainult pika varrega punane roos. Peas kulgevad mõtted olid samuti kaugele näha. Ta tegi vähemalt viis suurejoonelise kaarega hiirehüpet, aga pihta ei saanud kordagi. Mõistagi, mis segas. See ei olnud kerge pinnatuisk.

Karge talveilm Pärlijõel. Pakane paugutas puid öösel ja ka hommikul kostis metsast hääli. Tegin tutvust selle kauni nimega rutakalt tõttava jõega.
Hauakohad olid juba kindlalt kaane all. Kruusase põhjaga kärestikke hoidis vool veel lahti. Kärestiku keskel olevatele suurematele kividele olid tekkinud jääst mütsid ja veepiirile põlled. Kõik, mida külm külmetas, ei saanud enam tagasi veeks. Veepiiskadest said sillerdavad jääpärlid.
Osad põlled olid juba üksteisega kokku kasvanud ja moodustasid valge, künkliku jäävälja. Ronisin neil aimatavatel muhkudel ja kuulatasin. Jääkaane all ruttav vesi loksus kumedalt tühemikes, mulistas kivide vahel ja võlus välja muid salapäraseid helisid. Oli kuulda, nagu räägiks keegi vanem mees seina taga. Oli aimatav kõne, aga sõnadest ei saanud aru. Püüdsin olla tähelepanelik, kuid ikka ei mõistnud. Mul oli sellel jõelõigul ka üks salasoov. Tahtsin avastada aeg-ajalt mööda jõeorgu kihutava jäälinnu kalastuskoha. Ühel vetteulatuval rondil ta korra ka peatus, aga see lemmikkoht jäi mul ikka seekord avastamata.
Aiman, et jõgi püüdiski mulle täpsemaid seletusi anda, aga ma lihtsalt ei saanud ta sõnadest aru.

Põhjala inimese sügav ootus sai täna kuhjaga täidetud. Taevas oli tume ja lumeluugid valla. Maad kattis tüsedust koguv valge vaip. Ei saanud minagi muud moodi olla, kui pidin seda ilu lähemalt vaatama minema. Kohev lumi krudises saapa all ja langes kõigele, mis kandis. Kõrtel ja okstel olid uhked kuhjad, mis aeg-ajalt maha varisesid, et uus jälle asemele tuleks. Tulid meelde lapsepõlve talved ja hangedesse kaevatud koopad, kus sai teinekord isegi püsti seista. Oh, tuleks seda lund veel...
Loomadest nägin kuueteistpealist kitsekarja. Nosisid kraaviäärse võsatriibu varjus. Tuul oli nõrk ja miski ei aidanud mul oma krudisevaid samme vaigistada. Päris lähedale ma neile ei saanudki. Mõni terasema silmaga valvur mind ikka märkas ja uuris läbi lumekardina. Õnneks olin juba sedavõrd lumine, et liikumatuna püsides paistsin vist pigem miski puhmana ja peale väikest valvelseisakut hakati taas rohtu nosima.

Tahtsin teada, mis ilmas toimub ja end eluga kurssi viia. Olingi õigel ajal kohal. 40 minutit enne päikesetõusu metsas. Koidutaevast katsid paksud pilved ja seega oli veel üpris pime.
Puhus kerge vastutuul, kuid oli piisavalt vaikne, et kõike kuulda. Nagu kombeks, peavad sellel kellaajal vahti musträstad. Kui on midagi testmoodi, siis annavad sellest kõigile teada. Mingi aja pärast oli tunne, et läheb kontserdiks. Aga ei. Punarinnad ainult alustasid oma kristallselget meloodiat. Mängisid igast loost ainult alguse. Aga ka see on vääriline tervitus algavale päevale.
Ikka aeg-ajalt seisatades jälgisin ümbrust. Olin märkamatult möödunud kivikujuna seisvast kitsemammist. Vast seitse meetrit oli meil vahet olnud kui ma tast mööda sahistasin. Liikusin edasi samas tempos ja kivist kits jäi mind pilguga saatma. Head närvid!
Juba hakkas valgemaks kiskuma. Tihased alustasid päeva, musträhn tegi häält ja viu hõikas ka.
Nii see hommik algas. Lindude lugemisel saab juba väiksemate numbritega hakkama. Mets- ja rohevinte nägin. Käblikut, leevikest, hallrästaid ja kaarnaid ka. Suur-kirjurähn oli igas metsatukas. Hilise reisuplaani valinud salu-lehelind sebis pajuvõsas.
Jõeluhal tiirutamine tehtud, keerasin päris laande, hämarasse kuusikusse. Oli juba piisavalt valgust, et ka siin saaks pilti teha.
Tundus, et metsa all oli õhu liikumine ennast ümber pööranud. See mulle sobis. Liikusin mööda turbasamblaga kaetud vana metsasihti, madalad pajupuhmad ja pilliroog ainult vaikset astumist segamas.
Sai ehk sadakond meetrit hiilitud, kui tardusin paigale. Raginal tõusis põõsaste taha hall kogu, tegi ühe kiire sammu ja seisatas. Madala pajupõõsa taga, seljaga minu poole seisis tüse metskult. Seisis tükk aega ja astus siis metsa alla. Seisis ka seal veidi ja tuli sihi peale tagasi. Näksis midagi maast. Nüüd oli ta mulle veel lähemal kui ennem. Uinak oli vanamehel vist niivõrd sügav olnud, et ta ei teadnud ise ka, miks ennast üles ehmatas. Ehk arvas, et nägi halba und ainult. Metsaalune õhk praktiliselt seisis ja kuldi kodu oli kõik peremehe lõhna täis. Mees seisis täpselt madala pilliroo taga ja kogu aeg pildivalmis olnud veidi alla nelja kilo kaaluv toru võttis mul juba käe tudisema. Nüüd õnneks liikus ta ainukese puhta augu kohale ja võtsin mõned kaadrid. Ei poseerinud ta mulle kuidagi pildivääriliselt, aga pidin ikka paar klõpsu tegema. Seisis ilusti küljega ja kihvade ning üldise välimuse järgi oli ta nii 3-aastane noorisand. Paaril korral kaamerasse vaadanud kult tumerohelist liikumatut kogu ohtlikuks ei pidanud. Kergelt keerutav tuul tõi aga minu ninna pahvaka sellist kuldilehka, et võtab taaruma. See ei ole üldse halb hais tegelikult, ega labane kusehais. Pigem võimas metsa sobiv lehk. Emistele raudselt meeldib.
Peale mõtlikku konutamist kuuse varjus, nohistas ta vaiksel kõnnakul põõsaste taha. Paari meetri kaugusel sai pilliroog otsa ja ma otsustasin sinna hiilida. Õnnestuski! Ta oli ikka veel siin samas metsa all ja lootsin, et tuleb sihi peale tagasi. Nüüd läks aga diskoks kätte ära: üks lähedal olev kuusk viskas alumised oksad kahte lehte laiali ja sealt lendasid välja emis ja kaks kesikut. Kadusid nagu kuulid metsa alla laiali.
Ilmselt keerutas tuul ka minu lõhna metsa all või olid kuuse all magajad midagi juba tükk aega, kuldi tõusmisest peale kahtlustanud.
Ragin vaibunud, istusin mättale ja sirutasin pinges olnud keha.
Sain jälle rikkamaks.

Täna lonkisin Matsu oja kallastel. Oja on kitsas ja käänuline, nagu ojad ikka, kui neid sirgeteks kraavideks pole kaevatud. Kui tekib mõte teisele kaldale minna, siis tuleb vaid üle astuda. Sellised metsaojad on mu lemmikud. Tundub, et see oja on ka teistele enne mind meeldinud. Miks muidu on talle nimi antud ja seda ka siiani, põlvest-põlve edasi antud. Loomulikult meeldib mulle ka see, et meil on temaga sama nimi.
Selle oja saatust ähvardab kadumine. Käputäis inimesi saaks taskud raha täis, kaoksid aga kohalikud allikad, pisikesed sood ja ojad. Kaoksid koos oma nimedega. Hääbuks õrn ja liigirikas taimestik, jääksid kuivaks sajad talukaevud. Kui hea võidab kurja, siis lähedusse paekivimaardlat ei tule ja kõik selle paiga rikkus saab rahulikult edasi elada.
Loodan väga, et saan sellest ojast ka paarikümne aasta pärast üle hüpata, janu täis juua ja silmad värskemaks kasta.

Eelmisel nädalavahetusel sai akadeemiliselt seenel käidud. Lõunamaal, Võru kandis Rõuges. Teaduritega metsas ja hiljem vestlusringis. Korjasime paari metsaskäiguga üle 170 liigi erinevaid seeni. Loomulikult ei möödu selline oleng tagajärgedeta. Seenekihk jääb ju organismi pikalt püsima ja seda ei väljuta ka rohke veega. Saigi sel nädalal oma tuttavad tukad läbi kammitud. Võiseened hapnema pandud. Õrnemad võis praetud.
Sügisene mets on ürgset väge täis. Korilase unistus. Ühed marjad riknemas, teised valmimas. Mustikaid, kukemarju enam suhu ei pista. Mõned sinikad veel kõlbavad. Jõhvikad aga hakkavad alles pihta. Pohlad on ka väga küpsed. Sõin pohli ja jõhvikaid nii, et suu valus. Minu sealses metsatukas teeb tiire ka karu. Tahaks teada kuidas tema suuga lood on. Nuumab ta ju praegu ennast nii kuis jaksab. Marjadel suur osa. Vahel ka midagi toekamat. Ott oli ühe pehkinud kasetüve tõukudest korralikult puhtaks teinud.
Mets on üldiselt vaiksemaks muutunud. Paiguti on päris vakka. Seenel olles aga hakkas rõkkama. Metsvintide rändeparv sattus minuga sama rada minevat. Kõik olid isased. Osad olid ametis jõugu koos hoidmisega ja hõikasid kuuselatvades. Tihased on ka talvistesse salkadesse kogunenud.
Lisaks kõigele elutsevale on mets praegu ka vett täis. Üks soonekoht, kust tavaliselt saapaga läbi saab, oli laiaks voolavaks ojaks tõusnud. Vett oli nii palju, et panin kummikud kaenla alla ja põlvedest kõrgemale kääritud püksid said ikkagi märjaks. Üks suur kuivenduskraav oli samuti vett täis, aga vesi seisis. Seda kraavi toitis ja pani ühes suunas liikuma kiire vooluga ja rohke veega oja, mida muidu polegi olemas. Vaid veidi heledam rohi kasvab seal muidu.
Praegu on väga hea aeg murumunade korjamiseks. Võiga praetult hõrgult maitsev saak. Pildil on pirn-murumunad.