Täna lonkisin Matsu oja kallastel. Oja on kitsas ja käänuline, nagu ojad ikka, kui neid sirgeteks kraavideks pole kaevatud. Kui tekib mõte teisele kaldale minna, siis tuleb vaid üle astuda. Sellised metsaojad on mu lemmikud. Tundub, et see oja on ka teistele enne mind meeldinud. Miks muidu on talle nimi antud ja seda ka siiani, põlvest-põlve edasi antud. Loomulikult meeldib mulle ka see, et meil on temaga sama nimi.
Selle oja saatust ähvardab kadumine. Käputäis inimesi saaks taskud raha täis, kaoksid aga kohalikud allikad, pisikesed sood ja ojad. Kaoksid koos oma nimedega. Hääbuks õrn ja liigirikas taimestik, jääksid kuivaks sajad talukaevud. Kui hea võidab kurja, siis lähedusse paekivimaardlat ei tule ja kõik selle paiga rikkus saab rahulikult edasi elada.
Loodan väga, et saan sellest ojast ka paarikümne aasta pärast üle hüpata, janu täis juua ja silmad värskemaks kasta.

Eelmisel nädalavahetusel sai akadeemiliselt seenel käidud. Lõunamaal, Võru kandis Rõuges. Teaduritega metsas ja hiljem vestlusringis. Korjasime paari metsaskäiguga üle 170 liigi erinevaid seeni. Loomulikult ei möödu selline oleng tagajärgedeta. Seenekihk jääb ju organismi pikalt püsima ja seda ei väljuta ka rohke veega. Saigi sel nädalal oma tuttavad tukad läbi kammitud. Võiseened hapnema pandud. Õrnemad võis praetud.
Sügisene mets on ürgset väge täis. Korilase unistus. Ühed marjad riknemas, teised valmimas. Mustikaid, kukemarju enam suhu ei pista. Mõned sinikad veel kõlbavad. Jõhvikad aga hakkavad alles pihta. Pohlad on ka väga küpsed. Sõin pohli ja jõhvikaid nii, et suu valus. Minu sealses metsatukas teeb tiire ka karu. Tahaks teada kuidas tema suuga lood on. Nuumab ta ju praegu ennast nii kuis jaksab. Marjadel suur osa. Vahel ka midagi toekamat. Ott oli ühe pehkinud kasetüve tõukudest korralikult puhtaks teinud.
Mets on üldiselt vaiksemaks muutunud. Paiguti on päris vakka. Seenel olles aga hakkas rõkkama. Metsvintide rändeparv sattus minuga sama rada minevat. Kõik olid isased. Osad olid ametis jõugu koos hoidmisega ja hõikasid kuuselatvades. Tihased on ka talvistesse salkadesse kogunenud.
Lisaks kõigele elutsevale on mets praegu ka vett täis. Üks soonekoht, kust tavaliselt saapaga läbi saab, oli laiaks voolavaks ojaks tõusnud. Vett oli nii palju, et panin kummikud kaenla alla ja põlvedest kõrgemale kääritud püksid said ikkagi märjaks. Üks suur kuivenduskraav oli samuti vett täis, aga vesi seisis. Seda kraavi toitis ja pani ühes suunas liikuma kiire vooluga ja rohke veega oja, mida muidu polegi olemas. Vaid veidi heledam rohi kasvab seal muidu.
Praegu on väga hea aeg murumunade korjamiseks. Võiga praetult hõrgult maitsev saak. Pildil on pirn-murumunad.

Kes ei oleks kogenud olukordi, kus kaamera kaasas, aga pilti ei tule. Loomad nagu elaks teises metsas ja muid pilte ka ei sünni. Aga teinekord, kui kaamerat kaasas ei ole, jooksevad elajad lausa sülle ja pildistamist oleks palju.
Mõned päevad tagasi viisin kõik oma 22 millimeetrist pikemad torud hooldusesse. Las asjatundjad timmivad nad laitmatuks.
Kotti jäi ainult lainurk. Sündiski mõte endal suu vett jooksma ajada ja käed rüpes tedremängu minna.
Enam kui tund enne päikesetõusu olingi kott seljas rappa astumas, kui nägin kaugelt lähenevaid autotulesid. Saabusid kaks soliidset härrat. Tuli välja, et see mu talvel avastatud onn kuulus ühele neist. Kolmekesi sinna sisse ei mahu ja tegime plaani, et ma lähen sinna mõni teine päev. Vara metsas ja väärt päev tõotas tulla ilma tetredetagi.
Jalutasin pimedal teerajal ja teritasin kõrvu. Linnud hakkasid just koidukontserti andma. Musträsta laulu taustal möhitas taevasikk ja aeg-ajalt lendas üle metskurvits. Mõne aja möödudes hakkas hüüdma händkakk. Kuulasingi teda mingi aeg paigal olles. Koidiku lähenedes võtsid laulukorra üle punarinnad. Kaugelt kostsid sookured. Huvitaval kombel ei olnud kuulda tedremängu. Ainult üks aimatav kudrutus kostus ähmaselt.
Jõudsin jõe äärde. Vesi oli kõrge. Mõnusalt sügavpruun rabadest pärit vesi. Istusin maha ja jäin ootama. Lehekõdus keerutasid musträstad ja kuskil eemal häälitsesid viud. Tõusnud päike hakkas juba puid kuldama ja ma mõtlesin asukohta vahetada. Kõndisin piki jõeluhta. Järsku kuulsin raginat. Kaldast ronis üles emis kahe põrsaga. Vaimustav vaatepilt esimestes päikesekiirtes luhal. Tuul oli soodne ja kümne meetri pealt oli neid tore vaadata. Üks põrsastest küll avastas mind ja jõllitas päris mitmed korrad, aga häiret ta ei andnud ja notsud sörkisid rahulikul tempol üle luha võserikku. See oli selline musterolukord, kui ilma toruta metsas juhtud olema.
Päeva sisse mahtusid ka viumängud, konnapulmad, kevadised liblikad ja palju muud hinge soojendavat. Rabas sõid jõhvikaid lisaks minule ka salk siidisabasid.
Tagasiteel pani maaliline õhtutaevas taas pikemat toru ihkama. Maastik oli liiga lage, et minu pikim ots 22 millimeetri pealt piisav oleks olnud. Lõikasin saadud pildist veeradi koos rabahanedega.

Laupäeval tegin värskete jälgede tiiru. Eelmisel õhtul sadas maha õhuke kuid kohev lumi. Ilmateade lubas, et püsib nulli või mõne miinuskraadi juures. Saigi hommikune minek paika pandud. Päeva algus oli aga hoopis tugevalt plussi läinud ja kippus vihmale juba. Läksin ikka.
See lörts ei olnud loomadele lemmik ilm. Sead olid kõige rohkem ringi tuustinud. Ühte nugise rida nägin. Põdra, kitse, nirgi, rebase jälgi ka veel. Orav oli ka usin liikuja.
Lootsin näha ka kakku. Aga ei ühtegi märki. Alles pimedas, kui hakkasin metsast välja lonkima, märkasin raiesmikul pika sabaga tegelast. Keskendunud jahimees püsis ilusti viis sekundit paigal, ei pilgutanud silmagi, ja sain tast pildi kätte.

Tänane päev koos eilsega olid taas päikeselised. Sõin silmadega kõiki värve, mis vahepealsel hallil ajal olid üsna ära ununenud. Nautisin puuvõrasid sinitaeva taustal ja kuulasin ronkade kevadhüüdeid. Ka suur-kirjurähn ei suutnud end vaos hoida ja lasi kõlavaid trummeldusi. Lumelt leidsin ilvese jäljed. Ootan meie esimest kohtumist väga! Autotuledes maanteepervel olen teda küll paaril korral silmanud, aga see pole see.
Päikese metsa taha vajudes külmetus kõik, mis päeval vesine oli olnud. Ka tuul vaibus olematuks. See kõik kokku tekitab olukorra, kus iga väiksemgi samm kajab raginal kaugemale kui tahaks. Ma ei suutnud händkakule vastu tulla ja veidi vaiksemalt olla. Ilmselgelt segasin ta hiirejahti ja peale paari eemale lendu ta sügavamale kuusikusse hääletult kadus.

Keerasin täna pärastlõunal oma autol nina linnast välja metsa poole. Olgugi, et oli vaja teha kõike muud ja tähtsat. Aga kuidas sa seda teed, kui samas tõmbab metsa poole? Ei teegi.
Vana tuttav koht. Joonsirge kraav juhatas raba suunas. Päris rappa ma aga ei läinudki. Oli tuulevaikne ilm ja võtsin hoopis raba servas oleva raja. Veidi vaiksem. Üsna pea peatusin kellegi sahina peale. Selja tagant lendasid raba peale tosin tedrekukke. Vähendasid kõrgust, lootsin, et jäävad esimeste mändide peale, aga ei.
Veidi aega hiljem ristus mu tee tihaste salgaga. Saba-, salu-, sini- ja rasvatihased. Tore, nagu kombain käivad võsatriibu üle. Ripuvad kui õunad okstel ja tuustivad juurte lähedal. Nii lastakse hämarasse välja. Kõige pikemad ööd ju käsil ja vaja järgmise valgeni vastu pidada. Leitut soojaks põletada. Koorealuseid kontrollis ka väike-kirjurähn.

Plaan tavalisest kohast üle kraavi turnida jäi ära. Vett on praegu jõgedes,ojades väga palju. Minu katkine paneelsild oli ka sügaval pruuni vee varjus ja ei paistnudki.
Pimedas kuulasin veel kuidas kobras oksi koorib ja saadu seejärel põses peeneks jahvatab. Nosis samas rütmis pikki minuteid ja ei teinud pausi sisse. Ju tal oli mingisugune hea hunnik ette võetud.
Sain metsast kõvasti kosutust ja mõnusa olemise. Lusti jäi pisut ülearugi - ajasin tagasiteel oma "suksu" korralikult jalust ära ja see nädal vist enam metsa ei saagi.

Tegin teoks ammuse mõtte ja asusin üle rohusoo raba suunas vantsima. Sihiks kaks kaugemat soosaart. Kui seda märga rohuvälja olin näinud ennegi, siis nende saarte taha ei olnud sattunud. Sealt algas väikeste mändidega raba.
Rabas oli aga mu tõeline sihtmärk - ilus rabajärv. Siiani ainult kaardilt nähtud.
Peale mõningaid tunde, kilomeetreid ja jõhvikaid, hakkasin sammu lisama. Päike tahtis loojuma hakata ja ma ei olnud järveni veel jõudnud. Kaalusin, et kui tulevad haned, olen kuss ja piilun telgist. Kui ei tule, teen tule ja keedan männiokka teed.

Järv oli oodatult kaunis. Sile vesi ja üksik isa-aul. Nõjatusin seljakoti najale, sirutasin jalgu ja nautisin vaadet.
Kohe jõudsid kohale ka esimesed haned. Kõigepealt suur-laukhaned, siis rabahaned. Seejärel neid kõiki segamini ja veel valgepõsk-lagled.
Panin telgi ruttu püsti ja asusin luku vahelt piiluma.
Õhtu edenedes kisa valjenes ja neid oli juba üle tuhande. Hanesid muudkui kogunes ja valgus vähenes. Mustenes ilma kuuta selge tähistaevas. Pakun, et kokku oli sulelisi juba kaks tuhat.
Öö jooksul jõudis see nagisev, sahisev ja kaagutav salk minupoolsesse järvesoppi ja lauldigi mind lõpuks magama.
Hommikuäratus oli täpselt samal viisil. Sekka vaid juba otsustavamaid hõikeid. Piilusin järvele. Kõike kattis valge ja tihe udu. Hoopis teine maailm. Väga mõnus olemine sellises pilves.
Aeg oli aga juba sealmaal, et veel mõned tiivaringutused ja minek! Jälle lahkuti peamiselt liigi kaupa, aga mitte nii pikkade vahedega kui õhtune kogunemine. Enne udu haihtumist oli järvel taas vaikne.
Tegin üles tule ja hakkasin päeva alustama.