Oli just aeg mil esimene tõsisem lumi otsustas pikemaks ajaks ära sulada. Põllud olid juba paljad ja lund oli vaid metsa all. Rabas andis kõndida kahte moodi. Lumel või siis paljal maal, sest lund oli vaid üksikute lappidena.
Oli ka väga vaikne ilm. Vaikus on üks asi milleks ma rabas olemist tihti naudin. Mingit moodi lõpmatus. Mõtegi jookseb vaikuses kaugemale. Rabas nägin sel päeval hingelistest vaid ühte sebivat tutt-tihast. See üksik sidistaja juhtus ka tegutsema hea akustikaga männisalus. Väga nauditav.
Pöörasin tagasi auto poole hämaras ja sattusin pildil oleva tedre jäljerea peale.