Panen lindudele nokaesist nii söögimajja kui ka lahtisele alusele. Et kõigil mõnus võtta oleks. Päevalilleseemneid põhiroaks, kaerahelbeid kõrvaseks. Tihased käivad peki kallal.
Kui muidu on päevalilleseemned kõigi lemmikud, siis peale lumesaha külaskäiku tekkis väike erand. Üksik emaleevike armastab nüüd hoopis õue peal keksida. Sahk lükkas nimelt niivõrd madalalt, et tiris ka veidi muru ja mulda kaasa. Leevike käibki sealt vahtraseemneid otsimas. Puudel neid enam järel ei ole. Tugevad tuuled on teinud oma.
Kas vahtraseemneil on tõesti maitsvam mekk või on leevike nendega lihtsalt harjunud? Ka varem olen märganud, et kõige paremad kohastujad siin põhjalas on üsna konservatiivse ellusuhtumisega. Kui on valida uue ja vana vahel, siis on eelistatud ikka vana ja äraproovitud. Kindlapeale minek.

Tegin väikese tiiru läbi rabamänniku. Seejärel vantsisin piki jõge ja üle soo. Kerge uduvihm ning sügisvärvid meelt kosutamas.
Mets on juba üsna vaikseks jäänud. Vaid mõned tihastesalgad tulid uudistama. Sinitihased koos rasva- ja salutihastega. Paljud hüüded on neil päris enda omad. Salgas liikumisel vajaminevad aga piisavalt sarnased, et üksteist mõista. Murded vaid veidi erinevad.
Tiir tehtud, meel puhanud, keerasin tagasi kodu poole. Mõnus jalutuskäik läbi hämarduva metsa, jalge all niiskete sarapuulehtedega kaetud rada. Vaiksemalt kõndida polegi vist enam võimalik.
Mängisin veel usaldusmängu kirjurähniga. Ka tema kõndis sama rada. Otsis viimaseid hiirtest ja teistest huvilistest alles jäänud pähkleid. Lasi mind järjest lähemale. Vahepeal lendas siiski mõne oksaharu vahele leitut toksima, et seejärel taas minu ette keksima tulla. Ju oli see minu ees askeldamise närvikõdi põnevam, kui vähe kaugemal omaette nokitsemine.
Ühtäkki kostis aga raksatus ja jäin uurivalt seisma. Metsavaikuse rikkunud turnija liikus osavalt mööda piitspeenikesi oksi toominga tüvele lähemale. Orav? Ei. Nugis hoopis! Murdunud oksa hääl ja peenes võras kõikuv karvapall peletas suure ja koheva kuuse okstelt mõned juba öömajal olnud rästad. Ehk oleks nugis neile lähemalegi jõudnud, aga kaks pasknääri olid kiusamas. Ei mingit käratsemist ega nokkimist. Lihtsalt jõlkusid vaikselt rästakütil sabas. Parajalt nii meetri kaugusel ja koguaeg kaasas, keskendunud kütti segamas.
Kõik rästad ei pannudki plehku, aga nugis lõi ikka käega. Turnis läbi peene võra eemale. Arvatavasti vaid petteks, et peale pisikest pausi taas teisest suunast proovida.

Tuul on kõva ja laine suur. Vesi murrab!
Pinna all on aga vaiksem ja päris sügaval veelgi rahulikum.
Kormoranid kuivatasid kuubesid kõrgematel kividel ja kui kõht pilli hakkas lööma, tõttasid lainete vahel liueldes sügavamale veele. Kadusid põhjatusse. Undava tuule käest vaikusesse.
Ikka kalade manu.

Tänase õhtu esimesed pilgupüüdjad olid veetallajad. Kõiguvad nagu väikesed laevukesed kaldalähedases vees. Ajavad jalgadega vett ringi ning haaravad siis vilkalt selle söödava, mis pinnale keerutab. See noor rändur oli India kanti teel.

Värbrüdi. Tundras pesitsenud tillukene rändur.
Uuristas liivaribal ussikesi ja pesi end hiljem loojanguvalguse paistel puhtamaks, et sodi ja parasiidid kosutavat uinakut ei segaks. Jõudu peab varuma ja hoidma. Enamik reisist ju veel ees. Vahemereni peab jõudma.

"Musträstas on hommikul esimene"

Keset linnulaulukevadet teen erandkorras ka ühe talvise pildiga sissekande.
Nimelt noppis see musträsta pilt fotovõistlusel “Looduse Aasta Foto 2010″ peavõidu. Lisaks suurele hundile sai ta ka teise tantsiva hundi ehk parima pildi auhinna loomaportreede seas.

Kliki pilt suuremaks!

Kruusateel, hangede vahel, jalutas toonekurg. Lumiste põldude kohal laperdasid kiivitajad. Sealsamas lasid lühemaid silpe ka lõokesed. Haned hõiskasid kaugemal raba kohal ja tegid ka rabahanedele iseloomulikku häält.
Kuldnokad istusid traatidel, rästad tuustisid kraavipervekulus, metsvindid asjatasid kõrrepõllul. Viimastest ainult isased! Metsvindirahvas rändabki nii, et isased ees ja emased nädal hiljem. Vindiisandad teevad kõigepealt pesapaigad omavahel selgeks. Laulavad, ähvardavad, ajavad üksteist taga, teevad peksu, ja siis saabuvad emandad.
Metsas oli juba palju kergem sumbata. Lumi on nagu suhkur! Vajus maani läbi ja ei väsitanud.
Päikesepaisteline mets oli ka väga teistmoodi. Mets helises! Kuuseladvas laulis musträstas ja leppade vahel hõikasid metsvindid. Välja kohal hüüdis viu oma nime.
Üks suuremaid rõõme oli kohata väikeste pöialpoiste salka. Maiustasid kuuskedel koorepragudest leitud satikatega. Selle ilusa talve jooksul jäi nende vilesid metsas järjest vähemaks. Viimased kuud ei olegi neid kuulda olnud. Eks nii mõnelegi neist tikkus igavene uni silmale. Nii tillukest keha on sellise külmaga raske kuumana hoida. Loodan, et mõni taibukam oskas ka praeguseni välja vedada. Need tänased siutsujad olid aga tõenäoliselt just rändelt saabunud. Oli rõõm teid näha!