Nüüdseks on ka Harjumaa oma lume saanud. Esimese lume! Olgu see valge kübe kas kirmena või siis juba korraliku talvena, ikka kuulub talle see ilus ja vaid üks kord aastas antav tiitel - esimene lumi.
Loodame, et ilmatarkade poolt lubatud lumi ka maha jääb ja talv saab oma ilu pakkuma hakata.
Harakas ootab ka kuivemat lund. See paks sadu paar päeva tagasi oli üsna vesine ja linnu kuub sai päris märjaks.
Nii võib veel seagrippi jääda.

Selle sügise esimene lumi sai mind kätte Alutaguselt. Veel lehtedes puud ja langev lumi. Kased, vahtrad ja paakspuud torkavad eriti silma. Mõni tuuline ilm veel ja ongi kõik lõplikult raagus. Valmis ilusaks talveks.

Sügise sund on eriline. Miski vägi looduses, mis kõnetab, poeb sügavale põue. Põhjala rahva eesõigus olla tunnistajaks sellele tungile, mis sunnib linde taaskord liikvele. Mõned rändavad üksikult, teised salkadena. Kolmandad suurte parvedena. Paljut on selles imes, mida inimesed veel ei mõista.
Olen olnud nüüd juba teist sügist tihti rannal telkimas. Kui tuul ei ole soodne, toituvad samad linnud ühes lahes mitmeid päevi. Madal vesi lausa kihab neist. Teisel päeval, kui tuul soodsam, on nad aga kõik läinud. Nii ka see heletilder. Viimasel korral oli rannal vaikus.
Head teed!

Ühel mu lemmikradadest longib ringi ka mäger. Looma ennast pole mul veel aga õnne näha olnud.
Sel korral oli ta jätnud endast eriti palju jälgi. Kohe kindlasti mitme looma omad. Neil on praegu käsil tähtsad tegemised. Tehakse kõiksugu tükka. Mägral on jooksuaeg.

Taas üks tore õhtu rannas veedetud. Tavapäraselt varjetelgis, koos linnutoru ja leivakotiga. Selliselt loodust jälgida on väga mõnus. Oleks nagu nähtamatu. Ettearvamatut ja sõgedat inimlooma ei ole liikvel ning linnurahvas elab oma loomulikku elu.
Muidugi on totter tunne olla see kõige kardetum hirm sellel rannaribal. Isegi kulli kardetakse vähem. Aga selles on süüdi ainult inimene ise ja mul tuleb olukorraga leppida. Katsun ise paremini käituda.
Hea, et kuu inimest ei karda. Teda saab sirge seljaga tervitada.