matsi metsalood

2011-10-25T14:26:00.005+03:00

Tegin väikese tiiru läbi rabamänniku. Seejärel vantsisin piki jõge ja üle soo. Kerge uduvihm ning sügisvärvid meelt kosutamas.
Mets on juba üsna vaikseks jäänud. Vaid mõned tihastesalgad tulid uudistama. Sinitihased koos rasva- ja salutihastega. Paljud hüüded on neil päris enda omad. Salgas liikumisel vajaminevad aga piisavalt sarnased, et üksteist mõista. Murded vaid veidi erinevad.
Tiir tehtud, meel puhanud, keerasin tagasi kodu poole. Mõnus jalutuskäik läbi hämarduva metsa, jalge all niiskete sarapuulehtedega kaetud rada. Vaiksemalt kõndida polegi vist enam võimalik.
Mängisin veel usaldusmängu kirjurähniga. Ka tema kõndis sama rada. Otsis viimaseid hiirtest ja teistest huvilistest alles jäänud pähkleid. Lasi mind järjest lähemale. Vahepeal lendas siiski mõne oksaharu vahele leitut toksima, et seejärel taas minu ette keksima tulla. Ju oli see minu ees askeldamise närvikõdi põnevam, kui vähe kaugemal omaette nokitsemine.
Ühtäkki kostis aga raksatus ja jäin uurivalt seisma. Metsavaikuse rikkunud turnija liikus osavalt mööda piitspeenikesi oksi toominga tüvele lähemale. Orav? Ei. Nugis hoopis! Murdunud oksa hääl ja peenes võras kõikuv karvapall peletas suure ja koheva kuuse okstelt mõned juba öömajal olnud rästad. Ehk oleks nugis neile lähemalegi jõudnud, aga kaks pasknääri olid kiusamas. Ei mingit käratsemist ega nokkimist. Lihtsalt jõlkusid vaikselt rästakütil sabas. Parajalt nii meetri kaugusel ja koguaeg kaasas, keskendunud kütti segamas.
Kõik rästad ei pannudki plehku, aga nugis lõi ikka käega. Turnis läbi peene võra eemale. Arvatavasti vaid petteks, et peale pisikest pausi taas teisest suunast proovida.

2010-09-07T01:16:00.002+03:00

Tuul on kõva ja laine suur. Vesi murrab!
Pinna all on aga vaiksem ja päris sügaval veelgi rahulikum.
Kormoranid kuivatasid kuubesid kõrgematel kividel ja kui kõht pilli hakkas lööma, tõttasid lainete vahel liueldes sügavamale veele. Kadusid põhjatusse. Undava tuule käest vaikusesse.
Ikka kalade manu.

2010-08-06T00:46:00.002+03:00

Tänase õhtu esimesed pilgupüüdjad olid veetallajad. Kõiguvad nagu väikesed laevukesed kaldalähedases vees. Ajavad jalgadega vett ringi ning haaravad siis vilkalt selle söödava, mis pinnale keerutab. See noor rändur oli India kanti teel.

2010-08-05T17:12:00.001+03:00

Värbrüdi. Tundras pesitsenud tillukene rändur.
Uuristas liivaribal ussikesi ja pesi end hiljem loojanguvalguse paistel puhtamaks, et sodi ja parasiidid kosutavat uinakut ei segaks. Jõudu peab varuma ja hoidma. Enamik reisist ju veel ees. Vahemereni peab jõudma.

2010-04-21T15:23:00.006+03:00

"Musträstas on hommikul esimene"

Keset linnulaulukevadet teen erandkorras ka ühe talvise pildiga sissekande.
Nimelt noppis see musträsta pilt fotovõistlusel “Looduse Aasta Foto 2010″ peavõidu. Lisaks suurele hundile sai ta ka teise tantsiva hundi ehk parima pildi auhinna loomaportreede seas.

Kliki pilt suuremaks!

2010-03-30T15:16:00.008+03:00

Kruusateel, hangede vahel, jalutas toonekurg. Lumiste põldude kohal laperdasid kiivitajad. Sealsamas lasid lühemaid silpe ka lõokesed. Haned hõiskasid kaugemal raba kohal ja tegid ka rabahanedele iseloomulikku häält.
Kuldnokad istusid traatidel, rästad tuustisid kraavipervekulus, metsvindid asjatasid kõrrepõllul. Viimastest ainult isased! Metsvindirahvas rändabki nii, et isased ees ja emased nädal hiljem. Vindiisandad teevad kõigepealt pesapaigad omavahel selgeks. Laulavad, ähvardavad, ajavad üksteist taga, teevad peksu, ja siis saabuvad emandad.
Metsas oli juba palju kergem sumbata. Lumi on nagu suhkur! Vajus maani läbi ja ei väsitanud.
Päikesepaisteline mets oli ka väga teistmoodi. Mets helises! Kuuseladvas laulis musträstas ja leppade vahel hõikasid metsvindid. Välja kohal hüüdis viu oma nime.
Üks suuremaid rõõme oli kohata väikeste pöialpoiste salka. Maiustasid kuuskedel koorepragudest leitud satikatega. Selle ilusa talve jooksul jäi nende vilesid metsas järjest vähemaks. Viimased kuud ei olegi neid kuulda olnud. Eks nii mõnelegi neist tikkus igavene uni silmale. Nii tillukest keha on sellise külmaga raske kuumana hoida. Loodan, et mõni taibukam oskas ka praeguseni välja vedada. Need tänased siutsujad olid aga tõenäoliselt just rändelt saabunud. Oli rõõm teid näha!

2010-03-09T14:17:00.007+02:00

Rõõmsat tsirgupäeva!
Rahvasuu järgi pööravad tsirgu- ehk linnupäeval nelikümmend lindu nokad tagasi kodu poole. Tänavune talv ei anna veel suurt järele, aga mõned rändurid on siiski juba liikvel ja linnumeeste poolt märgatud: lõoke, sookurg, sõtkas, jääkoskel, ...
Päikegi on täna väga kevadine olnud. Paljud värvulised lasevad tasahilju oma lauluviit. Rongad pesitsevad ja kotkad sätivad pesi samuti.
Üks ilusamaid kevadlaule kuulub isaleevikesele. See on väga tasane ja ei kosta kaugele. Laul on täis naksatusi, kriuksumisi ja väga palju muid peeneid helisid. Antud pilt on tehtud eelmisel aastal umbes samal ajal. Leevike oli minuga talve jooksul ära harjunud ja lasi oma laulu väga lähedalt kuulata. Mina kükitasin madala pajupõõsa all ja tema, meeter-kaks kõrgemal, minu kohal.

2010-01-08T22:32:00.004+02:00

Teinekord on loodusel varuks tore üllatus. Keerasin just vanematekodu õunapuuaiaäärsele teele, kui mu ette laskus üks kummaline lennumasin. Väike ja ümar, vaevalt suutis lennata. Maandus kreegipõõsas. Värbkakk! Aga mitte üksi. Ta oli just omale kuuseheki seest õhtusöögi leidnud. Kandam oli raske ja päris kaku enda mõõtu. Rohevint. Peatasin auto ja võtsin tagaistmelt toru. Kakul oli aga toiduga oma plaan ja lendas edasi ühele õunapuudest. Antonofkale. Asusin hiilima. See ei kestnud kaua. Kakk lendas pika lennu ja maandus õuel oleval suurel pärnal. Varsti olin ka mina kohal ja sain mõned kaadrid.
Pärn on meie õue uhkus. Sihvakas, kaheharuline ning suviti õisi ja mesilasi täis. Kunagi lapsena sõitsin talt heinateo käigus vankriga koore maha. Ei osanud arvestada vankrile ehitatud heinaraami mõõtudega ja ehk oli ka hobusel liiga suur traav sees. Poisikese asi. Isa oli päris pahane. Tohterdasime haava värviga ja nüüdseks on pärna vigastus paranenud.

Peale põgusat pausi lendas kakuke oma uhke õhtusöögiga maja taha kuusikusse.

2010-01-02T11:59:00.004+02:00

Jõulukuu viimase päeva valgema poole veetsin ilusas lumises metsas. Erilist sadu ei olnud, aga aeg-ajalt miskit ikka pudenes. Ka päike tuli välja. Päikesekaar on veel niivõrd madal, et metsalagendike lumele veel ei paista. Küll paistis aga kõrgemate puude okstele. Mulle juba aastaid tuttav hele hiireviu oskas soojendavatest kiirtest mõnu tunda. Ja mina tundsin heameelt selle üle, et ta just sellel oksal redutada otsustas.
Head uut aastat!

2009-11-13T14:17:00.004+02:00

Nüüdseks on ka Harjumaa oma lume saanud. Esimese lume! Olgu see valge kübe kas kirmena või siis juba korraliku talvena, ikka kuulub talle see ilus ja vaid üks kord aastas antav tiitel - esimene lumi.
Loodame, et ilmatarkade poolt lubatud lumi ka maha jääb ja talv saab oma ilu pakkuma hakata.
Harakas ootab ka kuivemat lund. See paks sadu paar päeva tagasi oli üsna vesine ja linnu kuub sai päris märjaks.
Nii võib veel seagrippi jääda.

2009-10-20T16:25:00.004+03:00

Selle sügise esimene lumi sai mind kätte Alutaguselt. Veel lehtedes puud ja langev lumi. Kased, vahtrad ja paakspuud torkavad eriti silma. Mõni tuuline ilm veel, ja ongi kõik lõplikult raagus. Valmis ilusaks talveks.

2009-08-16T16:08:00.011+03:00

Sügise sund on eriline. Miski vägi looduses, mis kõnetab, poeb sügavale põue. Põhjala rahva eesõigus olla tunnistajaks sellele tungile, mis sunnib linde taaskord liikvele. Mõned rändavad üksikult, teised salkadena. Kolmandad suurte parvedena. Paljut on selles imes, mida inimesed veel ei mõista.
Olen olnud nüüd juba teist sügist tihti rannal telkimas. Kui tuul ei ole soodne, toituvad samad linnud ühes lahes mitmeid päevi. Madal vesi lausa kihab neist. Teisel päeval, kui tuul soodsam, on nad aga kõik läinud. Nii ka see heletilder. Viimasel korral oli rannal vaikus.
Head teed!

2009-08-13T11:08:00.009+03:00

Ühel mu lemmikradadest longib ringi ka mäger. Looma ennast pole mul veel aga õnne näha olnud.
Sel korral oli ta jätnud endast eriti palju jälgi. Kohe kindlasti mitme looma omad. Neil on praegu käsil tähtsad tegemised. Tehakse kõiksugu tükka. Mägral on jooksuaeg.

2009-08-07T12:48:00.005+03:00

Taas üks tore õhtu rannas veedetud. Tavapäraselt varjetelgis, koos linnutoru ja leivakotiga. Selliselt loodust jälgida on väga mõnus. Oleks nagu nähtamatu. Ettearvamatut ja sõgedat inimlooma ei ole liikvel ning linnurahvas elab oma loomulikku elu.
Muidugi on totter tunne olla see kõige kardetum hirm sellel rannaribal. Isegi kulli kardetakse vähem. Aga selles on süüdi ainult inimene ise ja mul tuleb olukorraga leppida. Katsun ise paremini käituda.
Hea, et kuu inimest ei karda. Teda saab sirge seljaga tervitada.

2009-08-05T12:56:00.006+03:00

Hakkabki tänavune suvi vaikselt oma otsi kokku tõmbama.
Loodus on märke täis. Enamus marjad on kas valmis või juba läbi. Jõhvikad veel ootavad, aga hakkavad samuti puna peale kiskuma.
Madalates veesilmades peatuvad lahkuvate lindude salgad. Käisin külas neil, keda oma toitumisviisi järgi kahlajateks kutsutakse. Päev läbi käib vilgas toiduotsing. Öösse välja. Kuu on tunnistajaks.

2009-06-23T17:41:00.002+03:00

Astusin taas tuttavat rada. Olen seda rada astunud nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel. Igal ajal omamoodi uus, samas ka kodune ja oma. Tuttaval rajal märkab elu. Aeg ei viibi ainult hetkes. Mõnele mahalangenud rondile lisandub teinekord kriips või paar, kui rebane või mäger sealt üle astub. Karu teeb kõrgema sammu ja jätab kriipsud mujale. Ma ei teagi, kas see rada oli kasutuses selle varemetes metsataluni. Võibolla läks see mujalt. Vähemalt korralikku teed sinna tallu pole kunagi läinud. Talust on alles ainult alusmüürid.
Ilm oli tuuline ja taimede pildistamiseks halb. Metsa all oli veidi vaiksem. Tulin siia kuldkinga pildistama. Ta kasvab talukoha ümber parajate puhmastena. Tuul oli aga liiga kõva ja korralikku asja ei saanud. Lühemaid kasvajaid tuul nii palju ei sakutanud. Võtsin ette pruunika pesajuure. Meie käpalistest üks väheseid, kes saab hakkama ilma rohelise värvuseta. Pruun ja kahvatu. Nagu koolnu. Aga lõhnab kirglikult, kuigi nõrgalt. Kes nuusutand, see teab. Kasvasid ilusti koos eelmise aasta taimega. Kaks põlvkonda kenasti koos. Kui seeme saab valmis ja satub mulda, juhtub ka idanema, siis õitsemiseni võtab sellel taimel aega seitse kuni üheksa aastat. Visa tegelane.
Mõned päevad peale seda käiku olin taas samas kandis. Seekord endasugustega. Paljud olid riietatud linasesse. Samamoodi heledasse kahvatupruuni. Samamoodi mitmed põlvkonnad koos. Mahtra kandis mälestati esivanemaid ja tehti jaanituld.
Kui juur on tugev, ei siis tuul murra.

2009-04-03T23:28:00.005+03:00

Ainult loetud päevad tagasi nähti meie mail taas haigruid. Kalakured jõudsid tagasi koju. Juba istuvad nad aga pesadel ja tublimatel on ka esimesed munad munetud. Aegu ja viletsust näinud kuuega ronk teab seda samuti. Teab ka seda, et ta on suurtest lindudest lennus osavam ja kasutab valveta jäetud pesi targasti ära. Pole ju teab mis ajast värsket muna mekkida saanud.

2009-03-25T11:22:00.004+02:00

Mõned päevad tagasi saabus meie armsale kodumaale astronoomiline kevad. Sellel päeval algab polaarpäev põhjanabal ning polaaröö lõunanabal. Kuigi pildi tegemise hetk oli kevades juba tublisti mõned prisked minutid sees, kattis Roobi küla väljasid poolemeetrine lumi. Kohati veelgi tüsedam. Loode- ja Põhja-Eestis oli teda aga samal päeval ainult mõned sentimeetrid. Kui sedagi.
Miks on meil lõunas alati ilusam ning paksema lumega talv kui põhjapool?
Sisaski Urmas seletas mulle selle mõistusepäraselt ja selgelt lahti. Põhja-Eesti ilma mõjutab Lõuna-Soome ja Lõuna-Eesti ilma Põhja-Läti.

2009-03-09T13:47:00.005+02:00

Täna on tsirgupäev. Vanarahva teada pöörab nelikümmend lindu täna nokad tagasi kodu poole. Toovad meile kevade. Ilusa lumise talve päevad saavad varsti loetud.
Hommikul kell viis, siis kui kohvivett keema ootasin, kuulsin tuttavat häält. Musträstas laulis! Tegin ka akna lahti, et paremini kosta oleks. Oli veel pime ja sadas laia lund. Väga tugev sund peab selle laululaskmise taga olema. Ka eelmistel päevadel on teda siin kuulda olnud. Musträsta laul on mulle üks esimesi kevade märke. Praegu laulab veel tagasihoidlikult, aga küll varsti tuurid üles võtab.
Metsas laulis samuti. Lisaks musträstale laulis ka leevike ja mõned tihased. Sadas laia lund ja lauluviisid kõlasid. Varjetelgi ees käisid end näitamas ka mõned teised tsirgud: rongad, varesed, harakad, leevikesed, talvikesed, suur-kirjurähnid, sini-, salu- ja rasvatihased, põldvarblased, pasknäär, hallrähn. Kuskil kaugel hõikas ka hiireviu.

2009-02-16T22:25:00.004+02:00

Pidu! Rebastel on praegusel ajal eriti kavalad näod ees. On ju aasta kõige olulisem aeg. Pole und ega maitse hiir. Poistel vaja tüdrukute ees viksid ja tõsiseltvõetavad olla. Iga lontrusega ju poegi ei soeta. Mõõdetud sammudega hulgutakse radu, kuhu ka teistel asja on. Nii ka see koheva kasukaga sportlik noormees. Hammaste vahelt oli ehk puudu veel ainult pika varrega punane roos. Peas kulgevad mõtted olid samuti kaugele näha. Ta tegi vähemalt viis suurejoonelise kaarega hiirehüpet, aga pihta ei saanud kordagi. Mõistagi, mis segas. See ei olnud kerge pinnatuisk.

2009-02-11T13:02:00.010+02:00

Karge talveilm Pärlijõel. Pakane paugutas puid öösel ja ka hommikul kostis metsast hääli. Tegin tutvust selle kauni nimega rutakalt tõttava jõega.
Hauakohad olid juba kindlalt kaane all. Kruusase põhjaga kärestikke hoidis vool veel lahti. Kärestiku keskel olevatele suurematele kividele olid tekkinud jääst mütsid ja veepiirile põlled. Kõik, mida külm külmetas, ei saanud enam tagasi veeks. Veepiiskadest said sillerdavad jääpärlid.
Osad põlled olid juba üksteisega kokku kasvanud ja moodustasid valge, künkliku jäävälja. Ronisin neil aimatavatel muhkudel ja kuulatasin. Jääkaane all ruttav vesi loksus kumedalt tühemikes, mulistas kivide vahel ja võlus välja muid salapäraseid helisid. Oli kuulda, nagu räägiks keegi vanem mees seina taga. Oli aimatav kõne, aga sõnadest ei saanud aru. Püüdsin olla tähelepanelik, kuid ikka ei mõistnud. Mul oli sellel jõelõigul ka üks salasoov. Tahtsin avastada aeg-ajalt mööda jõeorgu kihutava jäälinnu kalastuskoha. Ühel vetteulatuval rondil ta korra ka peatus, aga see lemmikkoht jäi mul ikka seekord avastamata.
Aiman, et jõgi püüdiski mulle täpsemaid seletusi anda, aga ma lihtsalt ei saanud ta sõnadest aru.

2008-11-22T00:19:00.007+02:00

Põhjala inimese sügav ootus sai täna kuhjaga täidetud. Taevas oli tume ja lumeluugid valla. Maad kattis tüsedust koguv valge vaip. Ei saanud minagi muud moodi olla, kui pidin seda ilu lähemalt vaatama minema. Kohev lumi krudises saapa all ja langes kõigele, mis kandis. Kõrtel ja okstel olid uhked kuhjad, mis aeg-ajalt maha varisesid, et uus jälle asemele tuleks. Tulid meelde lapsepõlve talved ja hangedesse kaevatud koopad, kus sai teinekord isegi püsti seista. Oh, tuleks seda lund veel...
Loomadest nägin kuueteistpealist kitsekarja. Nosisid kraaviäärse võsatriibu varjus. Tuul oli nõrk ja miski ei aidanud mul oma krudisevaid samme vaigistada. Päris lähedale ma neile ei saanudki. Mõni terasema silmaga valvur mind ikka märkas ja uuris läbi lumekardina. Õnneks olin juba sedavõrd lumine, et liikumatuna püsides paistsin vist pigem miski puhmana ja peale väikest valvelseisakut hakati taas rohtu nosima.

2008-10-04T11:35:00.007+03:00

Tahtsin teada, mis ilmas toimub ja end eluga kurssi viia. Olingi õigel ajal kohal. 40 minutit enne päikesetõusu metsas. Koidutaevast katsid paksud pilved ja seega oli veel üpris pime.
Puhus kerge vastutuul, kuid oli piisavalt vaikne, et kõike kuulda. Nagu kombeks, peavad sellel kellaajal vahti musträstad. Kui on midagi testmoodi, siis annavad sellest kõigile teada. Mingi aja pärast oli tunne, et läheb kontserdiks. Aga ei. Punarinnad ainult alustasid oma kristallselget meloodiat. Mängisid igast loost ainult alguse. Aga ka see on vääriline tervitus algavale päevale.
Ikka aeg-ajalt seisatades jälgisin ümbrust. Olin märkamatult möödunud kivikujuna seisvast kitsemammist. Vast seitse meetrit oli meil vahet olnud kui ma tast mööda sahistasin. Liikusin edasi samas tempos ja kivist kits jäi mind pilguga saatma. Head närvid!
Juba hakkas valgemaks kiskuma. Tihased alustasid päeva, musträhn tegi häält ja viu hõikas ka.
Nii see hommik algas. Lindude lugemisel saab juba väiksemate numbritega hakkama. Mets- ja rohevinte nägin. Käblikut, leevikest, hallrästaid ja kaarnaid ka. Suur-kirjurähn oli igas metsatukas. Hilise reisuplaani valinud salu-lehelind sebis pajuvõsas.
Jõeluhal tiirutamine tehtud, keerasin päris laande, hämarasse kuusikusse. Oli juba piisavalt valgust, et ka siin saaks pilti teha.
Tundus, et metsa all oli õhu liikumine ennast ümber pööranud. See mulle sobis. Liikusin mööda turbasamblaga kaetud vana metsasihti, madalad pajupuhmad ja pilliroog ainult vaikset astumist segamas.
Sai ehk sadakond meetrit hiilitud, kui tardusin paigale. Raginal tõusis põõsaste taha hall kogu, tegi ühe kiire sammu ja seisatas. Madala pajupõõsa taga, seljaga minu poole seisis tüse metskult. Seisis tükk aega ja astus siis metsa alla. Seisis ka seal veidi ja tuli sihi peale tagasi. Näksis midagi maast. Nüüd oli ta mulle veel lähemal kui ennem. Uinak oli vanamehel vist niivõrd sügav olnud, et ta ei teadnud ise ka, miks ennast üles ehmatas. Ehk arvas, et nägi halba und ainult. Metsaalune õhk praktiliselt seisis ja kuldi kodu oli kõik peremehe lõhna täis. Mees seisis täpselt madala pilliroo taga ja kogu aeg pildivalmis olnud veidi alla nelja kilo kaaluv toru võttis mul juba käe tudisema. Nüüd õnneks liikus ta ainukese puhta augu kohale ja võtsin mõned kaadrid. Ei poseerinud ta mulle kuidagi pildivääriliselt, aga pidin ikka paar klõpsu tegema. Seisis ilusti küljega ja kihvade ning üldise välimuse järgi oli ta nii 3-aastane noorisand. Paaril korral kaamerasse vaadanud kult tumerohelist liikumatut kogu ohtlikuks ei pidanud. Kergelt keerutav tuul tõi aga minu ninna pahvaka sellist kuldilehka, et võtab taaruma. See ei ole üldse halb hais tegelikult, ega labane kusehais. Pigem võimas metsa sobiv lehk. Emistele raudselt meeldib.
Peale mõtlikku konutamist kuuse varjus, nohistas ta vaiksel kõnnakul põõsaste taha. Paari meetri kaugusel sai pilliroog otsa ja ma otsustasin sinna hiilida. Õnnestuski! Ta oli ikka veel siin samas metsa all ja lootsin, et tuleb sihi peale tagasi. Nüüd läks aga diskoks kätte ära: üks lähedal olev kuusk viskas alumised oksad kahte lehte laiali ja sealt lendasid välja emis ja kaks kesikut. Kadusid nagu kuulid metsa alla laiali.
Ilmselt keerutas tuul ka minu lõhna metsa all või olid kuuse all magajad midagi juba tükk aega, kuldi tõusmisest peale kahtlustanud.
Ragin vaibunud, istusin mättale ja sirutasin pinges olnud keha.
Sain jälle rikkamaks.

2008-09-28T23:09:00.007+03:00

Täna lonkisin Matsu oja kallastel. Oja on kitsas ja käänuline, nagu ojad ikka, kui neid sirgeteks kraavideks pole kaevatud. Kui tekib mõte teisele kaldale minna, siis tuleb vaid üle astuda. Sellised metsaojad on mu lemmikud. Tundub, et see oja on ka teistele enne mind meeldinud. Miks muidu on talle nimi antud ja seda ka siiani, põlvest-põlve edasi antud. Loomulikult meeldib mulle ka see, et meil on temaga sama nimi.
Selle oja saatust ähvardab kadumine. Käputäis inimesi saaks taskud raha täis, kaoksid aga kohalikud allikad, pisikesed sood ja ojad. Kaoksid koos oma nimedega. Hääbuks õrn ja liigirikas taimestik, jääksid kuivaks sajad talukaevud. Kui hea võidab kurja, siis lähedusse paekivimaardlat ei tule ja kõik selle paiga rikkus saab rahulikult edasi elada.
Loodan väga, et saan sellest ojast ka paarikümne aasta pärast üle hüpata, janu täis juua ja silmad värskemaks kasta.

2008-09-14T20:06:00.005+03:00

Eelmisel nädalavahetusel sai akadeemiliselt seenel käidud. Lõunamaal, Võru kandis Rõuges. Teaduritega metsas ja hiljem vestlusringis. Korjasime paari metsaskäiguga üle 170 liigi erinevaid seeni. Loomulikult ei möödu selline oleng tagajärgedeta. Seenekihk jääb ju organismi pikalt püsima ja seda ei väljuta ka rohke veega. Saigi sel nädalal oma tuttavad tukad läbi kammitud. Võiseened hapnema pandud. Õrnemad võis praetud.
Sügisene mets on ürgset väge täis. Korilase unistus. Ühed marjad riknemas, teised valmimas. Mustikaid, kukemarju enam suhu ei pista. Mõned sinikad veel kõlbavad. Jõhvikad aga hakkavad alles pihta. Pohlad on ka väga küpsed. Sõin pohli ja jõhvikaid nii, et suu valus. Minu sealses metsatukas teeb tiire ka karu. Tahaks teada kuidas tema suuga lood on. Nuumab ta ju praegu ennast nii kuis jaksab. Marjadel suur osa. Vahel ka midagi toekamat. Ott oli ühe pehkinud kasetüve tõukudest korralikult puhtaks teinud.
Mets on üldiselt vaiksemaks muutunud. Paiguti on päris vakka. Seenel olles aga hakkas rõkkama. Metsvintide rändeparv sattus minuga sama rada minevat. Kõik olid isased. Osad olid ametis jõugu koos hoidmisega ja hõikasid kuuselatvades. Tihased on ka talvistesse salkadesse kogunenud.
Lisaks kõigele elutsevale on mets praegu ka vett täis. Üks soonekoht, kust tavaliselt saapaga läbi saab, oli laiaks voolavaks ojaks tõusnud. Vett oli nii palju, et panin kummikud kaenla alla ja põlvedest kõrgemale kääritud püksid said ikkagi märjaks. Üks suur kuivenduskraav oli samuti vett täis, aga vesi seisis. Seda kraavi toitis ja pani ühes suunas liikuma kiire vooluga ja rohke veega oja, mida muidu polegi olemas. Vaid veidi heledam rohi kasvab seal muidu.
Praegu on väga hea aeg murumunade korjamiseks. Võiga praetult hõrgult maitsev saak. Pildil on pirn-murumunad.

2008-04-05T11:56:00.006+03:00

Kes ei oleks kogenud olukordi, kus kaamera kaasas, aga pilti ei tule. Loomad nagu elaks teises metsas ja muid pilte ka ei sünni. Aga teinekord, kui kaamerat kaasas ei ole, jooksevad elajad lausa sülle ja pildistamist oleks palju.
Mõned päevad tagasi viisin kõik oma 22 millimeetrist pikemad torud hooldusesse. Las asjatundjad timmivad nad laitmatuks.
Kotti jäi ainult lainurk. Sündiski mõte endal suu vett jooksma ajada ja käed rüpes tedremängu minna.
Enam kui tund enne päikesetõusu olingi kott seljas rappa astumas, kui nägin kaugelt lähenevaid autotulesid. Saabusid kaks soliidset härrat. Tuli välja, et see mu talvel avastatud onn kuulus ühele neist. Kolmekesi sinna sisse ei mahu ja tegime plaani, et ma lähen sinna mõni teine päev. Vara metsas ja väärt päev tõotas tulla ilma tetredetagi.
Jalutasin pimedal teerajal ja teritasin kõrvu. Linnud hakkasid just koidukontserti andma. Musträsta laulu taustal möhitas taevasikk ja aeg-ajalt lendas üle metskurvits. Mõne aja möödudes hakkas hüüdma händkakk. Kuulasingi teda mingi aeg paigal olles. Koidiku lähenedes võtsid laulukorra üle punarinnad. Kaugelt kostsid sookured. Huvitaval kombel ei olnud kuulda tedremängu. Ainult üks aimatav kudrutus kostus ähmaselt.
Jõudsin jõe äärde. Vesi oli kõrge. Mõnusalt sügavpruun rabadest pärit vesi. Istusin maha ja jäin ootama. Lehekõdus keerutasid musträstad ja kuskil eemal häälitsesid viud. Tõusnud päike hakkas juba puid kuldama ja ma mõtlesin asukohta vahetada. Kõndisin piki jõeluhta. Järsku kuulsin raginat. Kaldast ronis üles emis kahe põrsaga. Vaimustav vaatepilt esimestes päikesekiirtes luhal. Tuul oli soodne ja kümne meetri pealt oli neid tore vaadata. Üks põrsastest küll avastas mind ja jõllitas päris mitmed korrad, aga häiret ta ei andnud ja notsud sörkisid rahulikul tempol üle luha võserikku. See oli selline musterolukord, kui ilma toruta metsas juhtud olema.
Päeva sisse mahtusid ka viumängud, konnapulmad, kevadised liblikad ja palju muud hinge soojendavat. Rabas sõid jõhvikaid lisaks minule ka salk siidisabasid.
Tagasiteel pani maaliline õhtutaevas taas pikemat toru ihkama. Maastik oli liiga lage, et minu pikim ots 22 millimeetri pealt piisav oleks olnud. Lõikasin saadud pildist veeradi koos rabahanedega.

2008-02-03T04:07:00.001+02:00

Laupäeval tegin värskete jälgede tiiru. Eelmisel õhtul sadas maha õhuke kuid kohev lumi. Ilmateade lubas, et püsib nulli või mõne miinuskraadi juures. Saigi hommikune minek paika pandud. Päeva algus oli aga hoopis tugevalt plussi läinud ja kippus vihmale juba. Läksin ikka.
See lörts ei olnud loomadele lemmik ilm. Sead olid kõige rohkem ringi tuustinud. Ühte nugise rida nägin. Põdra, kitse, nirgi, rebase jälgi ka veel. Orav oli ka usin liikuja.
Lootsin näha ka kakku. Aga ei ühtegi märki. Alles pimedas, kui hakkasin metsast välja lonkima, märkasin raiesmikul pika sabaga tegelast. Keskendunud jahimees püsis ilusti viis sekundit paigal, ei pilgutanud silmagi, ja sain tast pildi kätte.

2008-01-26T22:24:00.000+02:00

Tänane päev koos eilsega olid taas päikeselised. Sõin silmadega kõiki värve, mis vahepealsel hallil ajal olid üsna ära ununenud. Nautisin puuvõrasid sinitaeva taustal ja kuulasin ronkade kevadhüüdeid. Ka suur-kirjurähn ei suutnud end vaos hoida ja lasi kõlavaid trummeldusi. Lumelt leidsin ilvese jäljed. Ootan meie esimest kohtumist väga! Autotuledes maanteepervel olen teda küll paaril korral silmanud, aga see pole see.
Päikese metsa taha vajudes külmetus kõik, mis päeval vesine oli olnud. Ka tuul vaibus olematuks. See kõik kokku tekitab olukorra, kus iga väiksemgi samm kajab raginal kaugemale kui tahaks. Ma ei suutnud händkakule vastu tulla ja veidi vaiksemalt olla. Ilmselgelt segasin ta hiirejahti ja peale paari eemale lendu ta sügavamale kuusikusse hääletult kadus.

2007-12-13T22:22:00.000+02:00

Keerasin täna pärastlõunal oma autol nina linnast välja metsa poole. Olgugi, et oli vaja teha kõike muud ja tähtsat. Aga kuidas sa seda teed, kui samas tõmbab metsa poole? Ei teegi.
Vana tuttav koht. Joonsirge kraav juhatas raba suunas. Päris rappa ma aga ei läinudki. Oli tuulevaikne ilm ja võtsin hoopis raba servas oleva raja. Veidi vaiksem. Üsna pea peatusin kellegi sahina peale. Selja tagant lendasid raba peale tosin tedrekukke. Vähendasid kõrgust, lootsin, et jäävad esimeste mändide peale, aga ei.
Veidi aega hiljem ristus mu tee tihaste salgaga. Saba-, salu-, sini- ja rasvatihased. Tore, nagu kombain käivad võsatriibu üle. Ripuvad kui õunad okstel ja tuustivad juurte lähedal. Nii lastakse hämarasse välja. Kõige pikemad ööd ju käsil ja vaja järgmise valgeni vastu pidada. Leitut soojaks põletada. Koorealuseid kontrollis ka väike-kirjurähn.

Plaan tavalisest kohast üle kraavi turnida jäi ära. Vett on praegu jõgedes,ojades väga palju. Minu katkine paneelsild oli ka sügaval pruuni vee varjus ja ei paistnudki.
Pimedas kuulasin veel kuidas kobras oksi koorib ja saadu seejärel põses peeneks jahvatab. Nosis samas rütmis pikki minuteid ja ei teinud pausi sisse. Ju tal oli mingisugune hea hunnik ette võetud.
Sain metsast kõvasti kosutust ja mõnusa olemise. Lusti jäi pisut ülearugi - ajasin tagasiteel oma "suksu" korralikult jalust ära ja see nädal vist enam metsa ei saagi.

2007-10-07T23:30:00.001+03:00

Tegin teoks ammuse mõtte ja asusin üle rohusoo raba suunas vantsima. Sihiks kaks kaugemat soosaart. Kui seda märga rohuvälja olin näinud ennegi, siis nende saarte taha ei olnud sattunud. Sealt algas väikeste mändidega raba.
Rabas oli aga mu tõeline sihtmärk - ilus rabajärv. Siiani ainult kaardilt nähtud.
Peale mõningaid tunde, kilomeetreid ja jõhvikaid, hakkasin sammu lisama. Päike tahtis loojuma hakata ja ma ei olnud järveni veel jõudnud. Kaalusin, et kui tulevad haned, olen kuss ja piilun telgist. Kui ei tule, teen tule ja keedan männiokka teed.

Järv oli oodatult kaunis. Sile vesi ja üksik isa-aul. Nõjatusin seljakoti najale, sirutasin jalgu ja nautisin vaadet.
Kohe jõudsid kohale ka esimesed haned. Kõigepealt suur-laukhaned, siis rabahaned. Seejärel neid kõiki segamini ja veel valgepõsk-lagled.
Panin telgi ruttu püsti ja asusin luku vahelt piiluma.
Õhtu edenedes kisa valjenes ja neid oli juba üle tuhande. Hanesid muudkui kogunes ja valgus vähenes. Mustenes ilma kuuta selge tähistaevas. Pakun, et kokku oli sulelisi juba kaks tuhat.
Öö jooksul jõudis see nagisev, sahisev ja kaagutav salk minupoolsesse järvesoppi ja lauldigi mind lõpuks magama.
Hommikuäratus oli täpselt samal viisil. Sekka vaid juba otsustavamaid hõikeid. Piilusin järvele. Kõike kattis valge ja tihe udu. Hoopis teine maailm. Väga mõnus olemine sellises pilves.
Aeg oli aga juba sealmaal, et veel mõned tiivaringutused ja minek! Jälle lahkuti peamiselt liigi kaupa, aga mitte nii pikkade vahedega kui õhtune kogunemine. Enne udu haihtumist oli järvel taas vaikne.
Tegin üles tule ja hakkasin päeva alustama.

2007-08-16T09:02:00.000+03:00

Eile käisin jõe äärest läbi ja istusin tunnikeseks maha. Vaatasin kuidas jäälind toimetab. Kuigi ta on osav kalamees ja jõgi kalu täis, ei ole tema elu muretu. Raudkull on iga kord platsis. Nii ka seekord. Väike sõber puhastas just oma sinist kuube, kui märkas ründavat varju. Valju vilega algas järjekordne põgenemine madalal veepiiri lähedal, piki jõge. Minu heameeleks oli väike kalamees lennus osavam. Muidugi loodan ma, et ka raudkull sai varsti oma kõhu täis. Tühja kõhuga on närb olla.
Minu kõht lõi ka pilli ja peale jõeäärset tiiru istusin autosse võileibu sööma. Äkki märkasin mingit liikumist ja vaatasin aknast välja. Kitsemammi koos tallega jalutasid rahulikult viie meetri kauguselt mööda ja napsasid heinast maitsvamaid lehti. Minu võileib maitses ka kohe paremini.
Tagasiteel tegin aeglasel käigul õhtust loomasafarit ja peatusin, et akent väljstpoolt puhastada. Tõmbasin ukse kinni ja vaatasin, et sai puhas küll. Ei hakanud kohe liikuma ja seirasin ümbrust. Järsku astus heinast välja rebane ja seisis täpselt minu akna taga, vasakul pool. Mul ei olnud mõtet toru järele sirutada, see teravustab minimaalselt 2,5 meetri peale, reps oli aga vaevalt meetri peal.
Ees oli suur dilemma, kas minna sellest koledast mustast mürakast eest või hoopis tagant poolt. Vaatas vasakule ja paremale. Targemaks otsuseks tuli isegi maha istuda. Lõpuks sai otsustatud. Parem minna tagant. Peale väikest tiiru ümber auto, astus ta tagasi tee peale ja askeldas ninaga rohus.
Noore rebase tänases menüüs olid ritsikad. Paistis, et tuledes oli neid parem leida ja nii algaski meie koostöö. Mina näitasin lampi ja rebane tegeles püüdmisega.
Kohe selgus ka, et mootorimürin ja auto liikumine ajab ritsikaid liikvele ja nii on neid kergem leida.
Lahtise ukse ja alla lastud akna taga kükitades jäin aga vahele. Tuli, nuusutas mu üle ja heina sisse ta tagasi kadus.

2007-08-13T00:03:00.007+03:00

Laupäev on sageli saunapäev. Mul oli ka saun. Istusin jõe ääres palavas ja solistasin vees siis kui liig hakkas. Olin jälle põhjamaistel kalliskividel külas.

Jäälinde oli kaks. Isane ja emane. Pildil on isane.

Õhtul tagasi sõites põikasin ühe tuttava oja äärest läbi. Viimasel ajal on seal liiga palju inimesi liikuma hakanud, et ei olegi sinna sattunud. Mõtlesin, et vaatan mis muutunud on. Jalgradadest olid atv teed saanud.
Lootsin näha kobrast ja ehk saarmast isegi. Ei näinud. Hoopis kaelustuvi tuli jooma.

2007-08-09T23:21:00.002+03:00

Paar päeva tagasi tuli õhtu edenedes soov ööbida metsas. Tuulevaikne ilm ja öised metsahääled. Lisaks ka varajane kohalolek hommikuseks tiiruks. Plaan tundus mõistlik.
Jõudsin kohale umbes kell 12. Mõtlesin mõtet, sõin kaevuri kommi ning hakkasin magama minema. Rohutirtsud taustaks. Kaugelt hakkas lähenema kopter. Saagis põhja-lõuna suunaliselt järjest lähemale. Tegi kummalisi tiire ja hakkas kõike otsast peale. Olen eksind marjulisi otsivat kopterit ka ennem näinud. Kammivad korrektselt kogu maa läbi. See aga sõitis nagu sihutult ja ainult lärmas. Teine ilmus ka veel lisaks. Umbes tunni aja pärast leiti mindki üles. Rippus madalal mu auto kohal. Igasugu tuled kõhu all. Mindi jälle metsa kammima. Hiljem pakkusin neile veel huvi. Mõtlesin juba, et teeks neile teatrit, teeskleks pulli pärast vigast, aga ei teinud. Pidin magama autos, sest siis oli lärm vaiksem.
Kell 4 ajasin end üles. Õhk oli kopteritest puhas.
Päevaks oli mul plaan sõita kummipaadiga allavoolu ja uurida, kuidas see jõelõik vee pealt paistab. See kant mulle meeldib, suht inimtühi, vahest mõni kalamees.
Kuulsin inimeste hääli. Kõndisid teispool kaldavõsa ülesvoolu. Kummalised. Ei olnud kalamehe jutuga. Mingi aja pärast teisedki hääled. Kokku kuulsin seal paadis loksudes kolme seltskonda. Kõik liikusid teispool võsa, ikka samas suunas ja arutasid millegi üle.
Paadi ees ujusid kaks sõtkast ja maiustasid vee alt leituga.
Hoidsid minuga turvalist vahet. See turvatsoon kahanes ajapikku.
Juba öösel kahtlustasin, et ehk see disko erna retk on. Saingi kinnitust. Ei osanud aga arvata, et nad seda kaudu lähevad. Need kolm jutukat seltskoda olid ka ainsad meeskonnad, kes valisid jõeäärse raja ja möödusid rabast lõuna poolt. Ülejäänud läksid põhjast. Üks kamp kirjutas mu tolmuse romu tagaklaasile "Tere!"
Internetist vaadates oli ka näha, et sel ajal kui mina magada proovisin, läksid paar meeskonda läbi öise raba. Oleks ma seda teadnud. Oli ju selline hea võimalus neile igasugu elajate hääli puu tagant teha.
Enne kojuminekut sõin rabas mõnusalt küpseid sinikaid retke lõpetuseks. Retke lõpetas aga hoopis väikesekaliibrilise relva lask mitte kaugemal kui paarsada meetrit.
Selline rahulik öö ja tore päev oli!

2007-08-02T01:19:00.000+03:00

Nonii. Peale väikest pausi kriban ühest metsapeatusest.
Ilus metsatee ja autovurin. Tekkis soov teha peatus. Peale peatust aga ei saanud ma kuidagi mööda mustikatest. Neid oli igal pool ja palju! Äkki kuulsin kummalist häält. Ja veelkord. Hääl viis mind lagendiku suunas. Keset lagedat kõrge mänd suure pesaga. Keerasin tagasi auto poole toru järele.

See oli merikotka pesa. Pesas kaks lennuvõimelist poega. Teine ei mahtunud pildile, sest oli ametis sulgede sättimisega pesa kõrval okste rägas.
Võimsad linnud!

2007-02-01T23:52:00.000+02:00

Need on toiduotsingul kähriku jäljed. Ilmselt seisatas ta siin järveäärsel tuisuvallil hetkeks, et koon taeva poole õhku vedada, lootuses haista kaldale uhutud kala või miskit muud suupoolist.

Mõtlesin kondamise selleks korraks lõpetada ja hakkasin mööda kitsast metsarada kodu poole astuma. Sama mõte oli ka merikotkal, kes päeva lõppedes järve äärest suuremate laante suunas ööbimispaika liugles.

2007-01-01T21:52:00.000+02:00

Selle aasta esimese päeva valge aeg oli siis selline - uduvihm ja +5 kraadi. Sain endal pärast lõunani magatud hommikut siiski kraest kinni ja tirisin lõhnavasse metsa. Kui oleks läinud teisiti, põõnanuks ma tõenäoliselt selle ilusa aja lihtsalt maha.
Mets lõhnas tõesti hästi. Männid ja lehekõdu. Lisaks vedasin läbi peo ka veel paar sookailu. Musträstad olid need, kes karjakesi mind esimesena tervitasid. Hiljem nägin veel saba-, tutt-, rasva-, sini- ja salutihaseid, porri ning suuri kajakaid.
Huvitav helimaastik kujunes järve äärde jõudes. Kerges tuules sahisevat pilliroogu kriipis nõrkade lainete harvas rütmis lörtsi ja jäätükkide pudru. Oli vinguvaid helisid segi kriuksuvatega. Kõlas kokku küll männimetsa kõlakojaga. Istusin seal päris tükk aega. Silmgi hakkas kinni vajuma. Oleks tahtnud sinna rebasejälje ja puuseente vahele tukastama jäädagi, aga pime ajas koju.

2006-12-27T20:51:00.001+02:00

Jõulupäeva plaanisin kodutalu metsas uitamiseks. Olen sealsete laante ja võsadega tuttavav juba lapsepõlvest peale. Palju on kohti kus ma kohe pean ära käima kui maale satun.
Palju on muutunud. Mõned kohad samaks jäänud. Loomastikus on muutusi. Varem näiteks ei kohanud sigu. Eks ümbruskaudsete metsade majandamine on nad liikvele sundinud ja rahu ei anta ka meie metsas. Hästi elavad need loomad, kes inimese metsas undamisest suurde stressi ei lange.

2006-12-20T21:24:00.000+02:00

Oli just aeg mil esimene tõsisem lumi otsustas pikemaks ajaks ära sulada. Põllud olid juba paljad ja lund oli vaid metsa all. Rabas andis kõndida kahte moodi. Lumel või siis paljal maal, sest lund oli vaid üksikute lappidena.
Oli ka väga vaikne ilm. Vaikus on üks asi milleks ma rabas olemist tihti naudin. Mingit moodi lõpmatus. Mõtegi jookseb vaikuses kaugemale. Rabas nägin sel päeval hingelistest vaid ühte sebivat tutt-tihast. See üksik sidistaja juhtus ka tegutsema hea akustikaga männisalus. Väga nauditav.
Pöörasin tagasi auto poole hämaras ja sattusin pildil oleva tedre jäljerea peale.